Mõtlesin, et teen väikse ülevaate vahepeal, kuidas see rasedus ka kulgeb. Märkamatult juba 29 nädalat täis. Aeg läheb ikka niii kiiresti, nii põnev!

Täna oli mul kardetud ämmaemanda vastuvõtt. Kartsin jälle kaalu pärast riielda saada. Seekord võtsin kuuga 2,9kg juurde. Pole ideaalne, aga ikka parem kui 4,4kg nagu eelmine kord. Aga nagu ma SIIN postituses kurtsin, siis eks ma kogu selle möödunud kuu ikka pabistasin päris palju kaalu pärast ja kartsin rasedusdiabeeti. Seega otsustasime, et teen selle GTT testi ikkagi ära, siis mul süda rahul. Ämmakas ise arvab, et tegelikult mul rasedusdiabeeti pole ja kõik korras, aga nõustus testiga, kui seletasin, mis stressi see kaalu asi mulle tekitas. Seekord läks meil see vestlus palju paremini ka.

Ma teen endast päris vähe pilte, sest ma suure osa ajast olen koduste riietega ja diivanil lebos. Lõunauned on ikka lemmikud. Pildil 28+3.

Kõik muud näitajad olid korras. Beebi on end juba ilusti peaseisu keeranud. Arvasin seda ka liigutuste järgi ise, nüüd sain kinnitust. Pea pidi päris madalal vaagnas olema. Muigasime mõlemad, et mu laiad puusad ja vaagen loodetavasti aitavad mind ka sünnitusel, hihii.

Igatahes lähen reede hommikul seda läilat siirupit jooma ja loodan parimat. Võtan oma poolelioleva heegeldamistöö ja kõrvaklapid kaasa ja ehk läheb aeg siis kiiremini.

Enesetunne on muidu selline vahelduv. Kõrvetised on päris korralikud sõbrad ja vahepeal lööb kolmnurka korraliku valu, ju beebi teeb jalgadega ruumi omale seal. 😀 Selg on ka selline hellake, aga saan hakkama. Eilsest on tekkinud ka mingisugune hargivahevalu (sellel vist on mingi konkreetne ja ilusam nimi ka, aga ma ei viitsi seda välja googeldada praegu), mis ringi liikumist veidi raskendab. Ilmselt on see ka sellest, et beebi pea nii madalal juba on. Nüüd tean juba ka, mis asjad need toonused on. Vahel on veits valusad ka, aga üldiselt lähevad kiirelt mööda.

Täna olin tubli ja käisin Jandriga koos trennis hommikul. Kõndisin natuke lindil ja tegin füsioharjutusi, pärast ujusin basseinis ka. Hommikul oli nii mõnus kevadine ilm ka ja mul peale trenni eriti mõnus olla. Kahju, et sügis jälle õhtuks tagasi tuli. Igatahes lubasin endale, et nüüd paremate ilmadega pean end ikka regulaarselt liigutama.

Vankri ostsime nüüd ka ära ja sellega on ka kõik suuremad asjad olemas. Kärutan vankrit ikka toas ringi ja muudkui ootan, et saaks juba mööda tänavaid vurada.

Oma emmega peale liiga mitme pannkoogi söömist. Peeglist vaadates ei saagi aru, et ma nii suur olen, aga siin pildil küll korralik kakuke. 😀 

Ahjaa, sünnituspuhkusele saan ka ilusti jääda. Arvasin kogu aeg, et mul see õigus puudub, sest töötan käsunduslepingu alusel, aga see tegelikult pole määrav. Oluline, et minu pealt on ilusti sotsiaalmaksu makstud. Kusjuures, sotsiaaltöötaja Pelgulinnas väitis mulle ka, et käsunduslepinguga see õigus puudub. Hea, et ise üle uurisin. Lihtsalt siis infoks, kui kellelgi sarnane olukord peaks olema. Dekreeti jään juba aprilli keskel, et saaksin emapalka ikka vana süsteemi järgi. Korraks olin hullult segaduses nende kuupäevade ja asjadega, aga nüüd tundub kõik korras ja arusaadav. Julgelt tasub Haigekassase ja/või Sotsiaalkindlustusametisse kirjutada, kui mingi error on, nad vastavad täpselt, mismoodi asi on.

Vot. Nüüd vist küll on kõik.

Kommentaarium on alati igasugusteks aruteludeks ja mõtteteks avatud. Nii tore, kui te kaasa räägite ja mõtteid või kogemusi jagate, loen alati huviga, vastamisega olen ainult aeglane. 🙁

Laura