Oh well..

Hoidsin eile õhtul jälle lapsi. Ma ise pean end üsna tolerantseks inimeseks, aga mõni asi ajab ikka närvi küll. Käisin poistega mänguväljakul, kus enamus lapsi olid vanuses 2-4, kõik olid hullult asjalikud ja rõõmsad ja sõbralikud. Järksu lendas laivi aga 4 vene tüdrukut vanuses 10-14 ja pistsid lihtsalt räuskama. Nad laamendasid, loopisid üksteist liivaga, ajasid väiksemaid minema, täiesti huligaanitsesid seal. Ma ei saa lihtsalt aru, kust sellised lapsed tulevad? Kas tänapäeval ongi moes, et lapsed kasvavad ise ja võivad teha mida iganes, sest noh, vabakasvatus on ju moes? 

Ma mõistan seda, et ajad on muutunud, laste mängimisharjumused on teised ja mängud samuti erinevad. Ma saan isegi sellest aru, et kolme aastane oskab vabalt telefoni/läpaka/tahvelarvutiga ümber käia, sest elektroonika on (kahjuks) saanud üheks üleskasvamise vahendiks(?). Aga mingeid põhitõdesid ju lastele ikka õpetada võiks. Rääkida austusest, aususest, jagamisest, rääkida sellest, kuidas käituda avalikes kohtades. See on ju elementaarne või mis?

Võibolla ma üldse ei tohiks sel teemal sõna võtta, sest ma pole ise ema ja ilmselt ei taju ka päris täpselt, mida see lapsekasvatamine endast kujutab, aga… mina ise kasvasin ka üsna “vabakasvatuslikult” üles, ei saanud ma kordagi vitsa ega midagi, isegi seda ei mäleta, et ma nurgas oleks pidanud seisma, aga (elu)põhitõed sain küll selgeks. 

Ma olen igati selle poolt, et lapsed saaksid ise maailma avastada, teha vahel vigu ja neist õppida, aga lapsevanem peaks kogu selle aja kõrval olema ja asju selgitama, last suunama. Ma usun, et just siis saab laps lõpuks aru, kuidas see suurte inimeste maailm töötab.

See kõik on muidugi ainult minu pisikene arvamus.

Käisin täna jooksmas, juhuu! 🙂

Kaal ikka 69,5 kg!

Väga huvitav oleks lugeda, kuidas Teie üles kasvanud olete, millist stiili Teie vanemad kasutasid, et Te täna just sellised inimesed olete?

Laura.