Pühapäeva õhtu. Ma pole end siiani suutnud voodist välja ajada, rääkimata riidesse panekust. Teen “rõõmsalt” oma eesti keele ettekannet ja ei kavatsegi end täna teki alt välja ajada.

Hoiatan ette, et postitus ei ole just kõige positiivsem, kuid ma pidin end välja elama.

Mul oli üks äärmiselt meeleolukas nädalavahetus. Kolm õhtut järjest väljaskäimist väsitas kohe kindlasti. Asja teeb aga palju leebemaks see, et alkoholi ma põhimõtteliselt ei tarbinud ja peokohad said valitud nii, et rahakotti ma kordagi avama ei pidanud. Tutvusin nende kolme õhtu jooksul uute inimestega, tantsisin nii kuis jaksasin ja sain tunda, et vähemalt Tartus on inimesed, kellele minu olemasolu korda läheb.

Eelmisel laupäeval loodud tutvus tundub olevat üks lahedamaid senini. Põnevad jutuajamised, omamoodi naljad ja lõpetuseks öine jalutuskäik Emajõe ääres, mis lõppes naljarohke varahommikuga tema juures. Kõlab ju hästi? Väide, et vastassugupoolte vaheline sõprus pole võimalik, ei pea siinkohal kindlasti paika.

 Aga mitte kunagi ei ole head ilma halvata. Peale pisaraterohket kolmapäeva ja tohutut ülemõtlemist sain aru, et need pidevad õigustused, millega end välja püütakse vabandada, ei tähenda midagi. Mul oleks lõpuks aeg aru saada, et kõik inimesed polegi head. Ma muidugi ei usu, et on olemas üdini halbu inimesi, kuid uskuda, et üksteisele tehakse haiget vaid halbade kokkulangevuste või muu sellise tõttu, on lihtsalt naiivne. On inimesi, kes tõesti soovivadki teistele haiget teha.

Minevik ei taha mind lahti lasta. Iga natukese aja tagant saan tunda suuremaid ja väiksemaid torkeid, mis mu enesetundele teps mitte hästi ei mõju. Samas, ehk olen ma ise see, kes ei suuda lõplikult selga pöörata ja ainult edasi vaadata, vaid piilun aeg-ajalt selja taha. Aga see tunne, et keegi püüab üle võtta minu endist elu ja minu inimesi, teeb paratamatult väga kõvasti haiget. Sõnad, millega mind lohutatakse, ei aita. Küsin endalt viimasel ajal jälle millega ma selle kõik ära teeninud oled? Kas mitte mina ei olnud see n-ö kannataja? Kindlasti mitte ei taha ma end siinkohal ohvriks teha ja kindasti ei oota ma inimeste kaastunnet. Aga ma ei mõista seda poolte valimist, lihtsalt ei mahu pähe.

Mõõt on täis saamas. Kallite ja oluliste inimeste abiga olen valmis head aega ütlema. Hüvasti täitmata lubadused, tühjad sõnad ja lõplikult head aega inimestele, keda pidasin sõpradeks, kuid kes noad kõige valusamalt selga lõid. Vabandust, kuid mul pole teid vaja. Mulle ei lähe korda arvamus, mis teil minust on. Vaid vähesed inimesed teavad tõelist ja uut mind. Ja need vähesed, ma tean, jäävad minuga ka edaspidi, sest nad olid olemas minu kõige halvematel päevadel ja kindlasti on nad olemas ka parematel. Sõpra tuntakse ju hädas.

Ja no kurat! Vaadata silma, naerda ja käituda nagu kõik oleks hästi ja siis selja taga plärisema hakata, on ikka alatu küll. Või mingite varjatud vihjetega märku anda, kui “nõme” ma ikka olen. Kasvage suureks! Tulge ja raisk öelge mulle see kõik näkku. Jah, ma olen vihane.

Ja nii palju oleks veel öelda..

Laura.