Meil on aega veel..

Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel,
kui ei ole siis seda millegi arvelt laename.
Meil on aega veel, meil on aega veel,
kõigil on aega veel.

Iga hommik on neetud, äratab mobiilivärin,
kas pea on patja kleepunud või kõuts varvast närib.
Kui on aega veel, teen asju aeglaselt,
siis vähetähtsad asjad kõrvust mööda vahel lasen.
A kui ei vea nii välja, siis otsin otsemad teen,
Tean see mis mind ootab, ei jookse mul eest.
Nii sunnitakse tagant, tegelt ise ka ei tea, kuhu sõuad.
Siis ütlen, et pea lõuad, igale poole ei peagi jõudma.
Aga ma ei jõua, ma ei jõua, ma nõuan endalt, et jõuaks.
Kui sisse magan, jõuan tööle alles poolest lõunast
ja kui täna ei lähe, luban homme topelt teenin,
mul on terve maailma aeg, mis mind motiveerib,
ma ei pane tuima ätini, kui süda veel hüppab
ja ei oota ka, et keegi kanni oda lükkaks.
Kuid kui midagi põhja kõrbeb, siis siin ei aita ka Mentos
ja ma ei saa toppama jääda, kui elu on teind mulle tempo.

Põhja-Tallinn toodab ikka head kraami.

Olen täna juba kella kolmest kodus. Mõnus. Pikk nädavahetus on ees. Homme Keilas rokipidu ja õhtul vahvate inimestega istumine. Tuleb lõbus õhtu ma loodan. 🙂

Vahel tahaks lihtsalt aja seisma panna. Olla hetkes, nautida.

Nautisime eile Lindaga talvist jõulutuledes Tartut. Nii ilus. Jõulud ju peagi ukse ees.

Olge mõnusad,
Laura.

Lisa kommentaar