Tundub, et ma olen nüüd sellises punktis, kus ma ei oska minna ei edasi ega tagasi. Jah, me räägime jälle mu kaalust!
Kurivaim seisab üsna kindlalt 64 kg ümber, ei lähe ta oluliselt ülesse ja alla ammugi mitte. Eks selles mängib rolli ka minu väga kehv söömine praegu. Suurest masendusest, et ma trenni teha ei saa, hakkasin ma sööma. Eile ostsin saiakese! SAIAKESE! Ma tõesti ei mäleta, millal ma ise, oma raha eest oleks täiesti tavalise lehttaigna saiakese ostnud! Õudne!
Kogu aeg ajab magusa kallale haarama ja kuna mul see magus silme all on (jõuluks saadud kommid/küpsised), siis ma lihtsalt söön neid. Iga päev mõtlen, et nüüd aitab. Võtan oma kaalustalla kava ette ja hakkan tubliks! Tutkitki! Ikka söön lambiseid asju ja siis olen enda peale pahane.
Ma ei oskagi kuidagi end siit august välja tirida. Tahtsin vabariigi aastapäevaks 5-klubisse saada, aga kui asi nii edasi läheb, on see ju täiesti võimatu!
Mida teha? Kust ma nüüd jälle selle korraliku motivatsiooni leian? Appi!!
Murest murtud,
Laura.
12 kommentaari
X
14. jaan. 2015 at 02:58Sul magneesiumi puudus.
Laura
14. jaan. 2015 at 10:58Kas magneesiumitabletid võiksid tõesti aidata?
X
15. jaan. 2015 at 11:08Inimorganism on väga tark ja annab ise märku, millistest ainetest ta puudu tunneb. Ja need väljenduvad isudes teatud toiduainete gruppi suhtes. Lihtne näide, näiteks kui sul on pidev isu šokolaadi järgi, siis organism tunneb puudust magneesiumist. Samas kui sul on üleüldine magusavajadus, siis ilmselt leidub sinu organismi liiga vähe kroomi, väävlit ja fosforit.
Peaksid kindlasti üle vaatama oma toidulaua! Pead sööma mitmekesisemalt. Too oma menüüsse sisse pähkleid, seemneid ja puuvilju, kus saad magneesiumit. Head kroomi, väävli ja fosfori allikad on viinamarjad, jõhvikad, munad, kala ja muidugi liha.
Arra
14. jaan. 2015 at 05:55Aga ära piina end sellega, et sa ühe saiakese või peotäie komme sõid. Proovi süüa nii, et sööd seda, mille järgi tegelikult isu on, isegi kui see miski on raffaello komm. Aga seejuures ära söö rohkem, kui vaja ehk et ära söö siis, kui kõht on täis tegelikult. Ära söö igavusest või masendusest vms. Sellega on nii, et kui sa hakkad end mõttes karistama selle saiakese pärast, siis langed veel rohkem masendusse ja siis tekib juba see minna laskmise tunne. Katsu parem mõelda nii ,et sõid selle saia, siis sõid. Kui see hea ka maitses, siis ju on tore, ju seda oli vaja. Aga proovi nüüd selle nädala sees saiakesi rohkem mitte süüa, et limiit on täis või nii. Eriti kui väga ei isuta ka.
Mina olen enda puhul täheldanud, et kõige lihtsam on nii, kui kord nädalas ongi patupäev, mil võid lubada endale tüki kooki vms. Natuke nüri ja kurb on nt kodustele külla minna ja siis ema-tädi tehtud imehead kooki mitte süüa. Lihtsalt peab natuke kontrollima, et päris poolt kooki nahka ei pane 😀
Ja kaalunumbri pärast ka ära liigselt stresse. Vahel ongi seisakud. Vaata parem peegelpilti. Mina nt kaalun praegu sama palju kui suvel, aga olen ikka korralikult paksem peeglist vaadates. Lihtsalt lihased on läinud ja miski muu asemel eksole. Seega suva see kaal tegelikult. Sellega on lihtne tulemust mõõta ainult siis, kui number on hästi suur. Las ta seisab, ära tee temast üldse välja. Tee ikka trenni edasi ja söö nii, et enesetunne on hea ja küll ta siis langeb ka mingi hetk 🙂 Ma muidugi ei tea, kui pikk sa üldse oled, vb sul ongi treenitud keha puhul 6-ga algav number ideaalne? Jälgi parem seda palju ümbermõõdud muutuvad.
Laura
14. jaan. 2015 at 10:56Aitäh nii põhjaliku kommentaari eest!
Mul ongi praegu see minnalaskmise tunne. Tunne et, noh, nagunii olen juba nii palju jama söönud, söön veel. Tegelikult samal ajal olen enda peale megakuri. Ja see ongi kuidagi surnud ring, millest on raske välja astuda.
Ma ei tea jah, mis värk selle kaalunumbri pärast stressamisega jälle on. Vahepeal juba suutsin rahulikumalt seda asja võtta. Ma olen üsna lühike, 166 cm, seega võiks ikka tiba vähem kaaluda. Ma ise vähemalt arvan.
Igatahes ma loodan, et asi paraneb, kui järgmisel nädalal uuesti trenni tegema võin hakata. Saan end hoopis trennisaalis välja elada ega pea enam toiduga oma pingeid ja muresid leevendama.
Arra
15. jaan. 2015 at 12:16Ma olen 165, seega ma ei pea sind lühikeseks 😀 Aga jah, siis on 5-ga nril küll parem kõla. Kuid jõuad sinna ka, ma olen päris kindel 🙂 Üldse sa näed selle nri juures väga kena välja minu meelest, ma ise olin nagu õhupall, kui kaal 6-ga algavat näitas kunagi. Ma arvan, et kui sa eesmärgid natuke rahulikumad sead nt, et kuus kaotad 2 kg, mitte iga nädal 1 kg, siis on seda stressi ka vähem. Ja nii on lihtsam tulemuseni jõuda. Ja rõõm suurem ,kui kaalu rohkem kaob, kui loodad.
Trenni juurde tagasi pääsemine kindlasti aitab jah 🙂 Mul on endal nii ,et kui ikka trenni olen korralikult teinud, siis ei taha nii väga mingit pahna mugida ka. Tegelikult ma hetkel istun ise ka kommikuhja otsas…aga no ma ei jäta söömata ka, kaugelt Eestist saadetud 😀 Kuid ma katsun neid mitte paari päevaga kohe ära süüa 😛 Ja teistele jagamine aitab ka 😀
Aga motivatsiooniks tasub vaadata vanu pilte endast veel ümaramana….ja siis ehk mõningaid pilte innustavate tsitaatide ja ilusate treenitud neiudega, keda vaadates mõtled, et tahaksid ise ka kunagi selline olla. Ja siis võrdle neid ja enda pilte ja vaata, mis siiani saavutanud oled ka ja siis nagu kohe kisub ikka õiges suunas pingutama. No ei taha taas suureks tagasi minna ju! Ja järjekordset maiust suhu pannes, mõtle, kas see ikka annab sulle midagi. Kui ikka oled juba pool pakki komme nt ära söönud ja järgmise järgi küündid, siis vaevalt, et enam jubedat magusa isu on..pigem on selline kergelt paha olla..milleks teha endale nii 😀 Peida kõik kiusatused ära ja kui tuleb isu neid otsima minna, siis selle asemel (muidu ma ütleks siia, et tee enne 20 kükki nt ja sisi vaata, kas ikka tahad seda kommi vms veel…aga sa ei tohi trenni teha siis…) mediteeri nt 5 minutit! Hinga ja tunneta oma keha ja puhasta mõtteid. Leevendab stressi ja siis äkki läheb isu ka üle 😛 Ja kui ei lähe, siis võta see maius, aga kui järgmist tahad, siis sama reegel ,et enne mediteeri. See tahab enesekontrolli, kuid nii on lihtsam (minul vähemalt) keelatud asjale vastu panna, kui niisama katsuda mitte võtta. Asendustegevusest on abi ja kui ei ole ja sa ikka sööd, siis vähemalt oli nii palju abi, et 5 min võtsid aja maha ja tegid midagi kasulikku.
Arra
15. jaan. 2015 at 12:25Ahjaa….ja joo vett enne, kui mingi söögi järele sirutad. See aitab ka isudega võidelda. Ja annab jälle parema enesetunde, sest tead, et oled vähemalt midagi head teinud enda heaks: vee joomine on ju kehale hää.
kristeeeel
15. jaan. 2015 at 10:26Sa nagunii tead kõiki neid nippe juba sada aastat, et ära põe ja joo vett ja proovi vitamiine võtta jnejnejne. Nii et mina ütlen lihtsalt, et oojumal, kuidas ma tean seda tunnet! Ma arvan, et need hetked on kõigil, ega alati ei saagi kõik hästi minna ja kaal kogu aeg langebki rõõmsalt. “If shaming worked, no one would be fat” ehk vapralt ja rõõmsalt ikka edasi, enesepiitsutamine ei ole hea!
Aga kuna sul on praegu aega lugemiseks, siis ma soovitan sullegi midagi, mis minul lõi kaalu pärast stressamise veidi väiksemaks: https://jorks.wordpress.com/tag/toitumine/ .
Ilmselt suur osa su praegusest murest tulebki sellest, et trenni ei tohi teha – asi loksub paika, kui jälle saad trennitada! 🙂
Mannu
15. jaan. 2015 at 11:01Obsessid oma NUMBRITE pärast JÄLLE. Persse küll, Sa ajad mu niiiiii kurjaks!!!! Tulebki süüa seda, mille järgi isutab. Kas Sa ei mäleta neid jutte, et elu lõpuni mingi kava järgi gramme taga ajades ei suudaks vist ükski inimene toituda, ja see ei olegi ju normaalne! Söö, mida hing ihkab ja liigu vastukaaluks samapalju või natuke rohkem ja kõik ongi parlanksis. Vaata end peeglist ja mõtle, kas äkki seda viit taga ajada ei ole mitte liiga hull, seda enam kui koguaeg pumpid ja selle käigus lihaseid kasvatad? Ekstreemsustesse langemine pole ka nüüd teabmisõigeasi.
Mina 169cm ja olen oma 70-kiloga vägagi õnnelik ja rahulolev, arvaku teised mis tahes!!!! =)
Sally Lepik
15. jaan. 2015 at 11:53Oi jah, eile kui ma su postitust lugesin, siis mu esimene mõte oli ka kohe, et noo kurrrrrjamm küll, MIS SUL VIGA ON? :D:D:D Aga siis tuli meelde, et ma olen olnud ise samasugune tihtipeale ja eks su postitus kannustas mind ka oma eilset postitust kirjutama ja avaldama mõtteid selle kohta, mis ma viimasel ajal mõelnud olen.
Aga siit eelnevatest kommentaarides ma loen välja hästi palju “nippe” kuidas oma isudega võidelda…no mina ei soovita neid nippe näiteks kasutada. Okei, ma ei ole meeletult palju kaalu langetanud oma elus, aga ma tunnen, et haiglas oleku käigus õppisin ma rohkem kui terve oma elu jooksul kokku tervislikust toitumisest.
Mulle õpetati selgeks üks väga lihtne asi seoses isudega ja minu peal vähemalt see toimib ja miskipärast ma arvan, et siin see tõde ka peitub. Isud tekivad siis, kui organism ei saa mingit toitainet piisavalt kätte ja toidu söömine ei toimu regulaarselt. Keha hakkab isudega välja näitama seda, et “Heiii!!! Kuule, sa pole mulle neid süskareid piisavalt andnud ei eile ega täna, niiet ma nüüd tahaks terrrvet seda kommipakki!!” No ja nii ta läheb, kuniks keha saab regulaarselt ja toitainerikkalt süüa jälle. Minu puhul toimib see. Peale suuremat haigust, kui ma süüa nii väga ei tahtnud, sain kohe aru, et mul on räiiiiged kummikommi isud, loomulikult sõin neid siis hea suure koguse ära ka. Nüüd on aga jälle kõik korras, sest söön regulaarselt ja kvaliteetselt 🙂
Arra
15. jaan. 2015 at 05:16Ma tegelikult kordagi ei mõelnud, et isusid peaks ignoreerima. Ma rääkisin pigem selle külje pealt ,kui tegelikult päris isu nagu polegi, aga IKKA sööd. Sest kui juba siis juba ja ongi suva ehk sööd masendusest lihtsalt ja lohutuseks, mitte seepärast, et jube burgeri isu on. Ja loomulikult ma ei arvanud, et need nipid jube uudsed jms on…kammoon. Ma lihtsalt leian, et kui on moti langus, siis tasub meelde tuletada neid vahel, sest kipuvad just sel ajal ununema. Mul endal on nii lihtsalt. Ma võin 5 pakki komme ära süüa ja mitte seepärast, et mul jube kommiisu on, vaid seepärast, et….tuju on halb või on tunne, et suva, kas 1 pakk või 5 pakki. Ja pärast on lihtsalt halb olla, sest magusapohmakas ja tuju halb, et endale nii tegin ja….siis ma küll mõtlen, et MIKS ja et keegi oleks võinud meelde tuletada mulle eri nippe vms, mis oleks tähelepanu mujale juhtinud ja aidanud jamal õigel ajal sabast kinni haarata.
Nüüd jäi aga lihtsalt mulje, et ma tahtsin jubedalt targutada ja oleks võinud hoopis vait olla 😀 Nii et ma parem jäängi vait.
Laura
17. jaan. 2015 at 01:49Minu jaoks on iga kommentaar oluline! Seda enam, et praegused kommentaarid on igati toetavad ja abistavad. Keeruline on see kaalulangetamine ja vormi saamine, ma ütlen. Seda enam, et ma olen kohutav ülemõtleja ja teen endale sellega liiga.
Õnneks on mul lahedad sõbrad ja blogilugejad, kes mind maa peale toovad ja toeks on. See tähendab mulle palju ja ma tean, et kui ma aeg-ajalt auku vajun, siis sellest siia kirjutamine aitab peaaegu alati.
Nii et aitäh kaasa mõtlemast ja arutamast! 🙂