Sellest, miks ma õpetajaks hakkasin, ma juba kirjutasin (link). Sellest, miks ma iga päev heas tujus tööle lähen, pole ma veel kirjutanud.
Nende kahe nädala jooksul, mil lapsed koolis on olnud, on juhtunud täpselt need asjad, mida ma õpetajate rõõmudeks pidada saan. Ja seda täielikult ilma irooniata.
“Meil on äge õpetaja.” Just sellise vastuse sain lastevanematelt, kui koosolekul uurisin, mida lapsed kodus on rääkinud.
Käisime reedel õppekäigul, kus klass gruppidesse jaotati. Arvake ära, kelle grupis lapsed olla tahtsid? Jep, minu. 😉
“Sa oled nii ilus.” Lapsesuu ei pidanud ju valetama ja selliseid komplimente on vahva saada. 🙂
Kui ma lastele rääkisin, et olen sel nädalal kaks päeva ära ja neile tuleb asendusõpetaja krimpsutasid nad nina – “Ära mine ära, äkki meile tuleb siis kuri õpetaja.”
Lastele meeldib kallistada ja mulle ju ometi ka!
Noh, see kõlas nüüd muidugi nagu üks igavene kiidulaul iseenda pihta, aga tõesti on hea tööd teha. No olgu, eks meil ole tundides ka selliseid olukordi ette tulnud, kus ma natuke pahandan või “kuri” olen. Aga üldiselt annab nendega väga hästi läbi rääkida ja nad suudavad väga hästi “sõna kuulata”. 🙂
Mündil on muidugi kaks poolt. Õpetaja mitte-nii-rõõmsad-rõõmud saavad ilmselt ikka ka kirja pandud.
Mul tuli selle pildiga meelde, et üks õpilane küsis minult eile, et kas mul omal lapsi on. 😀 Ma siis vastasingi, et mul omal pole lapsi ja et nemad ongi mulle laste eest. Võibolla veits tundub lame, aga nad on tõesti nii omaks juba saanud. Minu esimesed lapsed! 🙂
Laura.
PS! Pliis andke kommentaarides märku, kas need õpetaja jutud ikka huvitavad teid või ma kirjutan neid niisama õhku.
18 kommentaari
Triin
14. sept. 2015 at 05:39Mind huvutavad väga 🙂
Laura
14. sept. 2015 at 06:19Jee! 🙂
Britt
14. sept. 2015 at 06:41Huvitavad! Minus on ka pisikene osakene, kes tahaks väga õpetajaks saada. Eriti algklasside klassijuhatajaks või huvijuhiks, aga ma kardan, et see on unistus, mis jääb ainult ideefaasi, sest kui väga ma ka ei tahaks, kõiki maailmaasju ei jõua ma õppima minna ja ilmselt alustan kooliteed üldse alles kahe-kolme aasta pärast..
Sinu lugusid loen aga suurima heameelega! 🙂
Laura
14. sept. 2015 at 08:55Mina ju sattusin ka kogemata klassiõpetajaks algkooli. Kõik on võimalik! 🙂 Aga lõpuks tuleb ilmselt jah mingid valikud teha. Ma ise õpiks ka nii paljusid asju veel. 😀
mari
14. sept. 2015 at 06:51Kunagi üks õpetaja ütles mulle :” Esimesed lapsed jäevad meelde oma headusega ja viimased lapse jäevad meelde oma aususega” ta oli 50 aastat õpetaja olnud ja viimasel päeval tulid teda vaatama tema esimesed lapsed ja tõid lilli.
Laura
14. sept. 2015 at 08:56Järelikult oli väärt õpetaja, kui ka 50 aastat hiljem oma esimet õpetajat mäletati! Just seda tahaks ka mina, jätta neisse lastesse mingi oma jälg, et nad mind ikka külastama tuleks ja mind hea sõnaga meeles peaksid. 🙂
Merli
14. sept. 2015 at 06:54Mina loen ka suure huviga! 😛
Laura
14. sept. 2015 at 08:57Super! 😉
Katrin
14. sept. 2015 at 08:44Mulle ka meeldivad su õpetaja niii põnevad ja uudsed 🙂 Eriti juu koolides noori õpetajad pole, kahjuks.
Laura
14. sept. 2015 at 08:57Minu meelest toob see õpetaja teema blogisse tõesti uut hingamist ja sisu. No ja mulle väga meeldib oma mõtteid sel teemal jagada. 🙂
Egerli Adamson
14. sept. 2015 at 09:44Mind ka huvitab 🙂 väga tore lugeda su muljeid!
Laura
14. sept. 2015 at 09:57Siis on igatahes põhjust oma muljeid kirjutada! 🙂
ebapärlikarp
14. sept. 2015 at 09:49Keegi tark ütles, et algklasside õpetajad on kõik toredad. Aga sealt edasi unustavad õpetajad justkui ära, et nad võiks toredad olla. Selliseid toredaid, nagu Sina, võiks ka vanemates klassides olla. Peaasi, et nüüd 5 aasta pärast Sul mott ei langeks 😀
Laura
14. sept. 2015 at 10:00Loodame, et mott ei lange. 😀 Ma ise arvan, et kui mott langeb ja “tore” olemine raskeks muutub, tuleb eriala vahetada. Kibestunud kurjaks õpetajaks ma küll hakata ei taha. 😀
Ma arvan, et vanuses on ka asi. Mulle natuke tundub, et mu noorus läheb lastele peale, mu suhtlusstiili on “noorem” ja nii on lastel ka lihtsam minuga suhelda. Aga võibolla mulle ainult tundub nii.
Peab mingi hetk kõrval erialana näiteks matemaatikat õppima, et saaks põhikoolis ka õpetada. 😀 Mul oli põhikoolis küll lahe noor mateõpetaja, kes andis oma ainet ka väga hästi. Ja noh, mata on mu lemmik!
Laura
14. sept. 2015 at 11:22Minule ka meeldib õpetajaelust lugeda! Ma olen ise vaid rohkelt külalistunde andnud, aga see laste siirus ja vahetu olemine tekitab juba nende põgusate hetkedega sooja tunde 🙂
Laura
15. sept. 2015 at 02:08Jaa! Nad on tõesti siirad ja nende emotsioonid on vahetud. Pikka viha nad ka üldse ei pea, kui natuke “kurjem” olen ja tunnis kaasa palun teha või vaikust nõuan vm. 😀 Korraks tuleb mossis nägu aga juba mõne hetke pärast oleme suured sõbrad edasi. 🙂 Ja see on nii vahva!
Maria R
20. sept. 2015 at 07:48Minul on küsimus: kas Sinul on kooliajast mõni õpetaja, keda Sa siiani meeles pead ning keda vaatamas käid, kas või selleks, et niisama juttu rääkida või sünnipäevaks lilli viia? Minul on üks põhikooliaegne pedagoog, kes on mul siiani eriliselt meeles ning keda ma tõesti mitu korda aastas külastan ning kellele ka kirjutan ning oma tegemistest räägin. Kui välismaal käin, pean ka teda meeles ning ostan talle sealt mõne vahva maiustuse ja suveniiri. Teen seda puhtast südamest! Lihtsalt nii tore on siiani lävida endise õpetajaga, kes oli minu lemmikutest. Miks just tema? Arvan, et osaliselt seetõttu, et ta oli ja on oma õpilastele mitte lihtsalt teadmistejagaja, vaid ka väga osavõtlik ja huvitundev õpilaste käekäigu suhtes, tema kõnemaneer on emotsionaalne ja õpilasi soosiv. Samas oskas ta end kehtestada ning on lihtsalt väga sümpaatne naisterahvas. Nii õpetajana kui inimesena. Nii ma räägingi talle oma põnevatest seiklustest ja ka muredest või lihtsalt maast ja ilmast. Usun, et ka Sinul on suur rõõm, kui mõni Su õpilane Sind ka veel kaua aega pärast kooli sel moel meeles peab, endiselt tunneb ja teretab:) See on suur väärtus nii õpilasele kui õpetajale.
Ilusat kooliaega!:)
Laura
21. sept. 2015 at 06:32Kahjuks mul päris sellist õpetajat ei ole, kellega suhtleksin ka siiani. Võinoh, nüüd olen ma oma vanas koolis tagasi ja kuna ma sain põhimõtteliselt kõigi õpetajatega väga hästi läbi, suhtlen ma nendega nüüd küll. Klassijuhatajatega on mul väga vedanud. Nii algkooli klassijuhatajad kui põhikooliaegne klassijuhataja on mu pisikeses südames pisikesed kohad välja teeninud küll. Olulised inimesed, kes on mu isiksuse arengule palju kaasa aidanud. Ja olgugi, et ma kooli ajal õpetaja ametist ei unistanud, arvan ma siiski, et just need õpetajad andsid tõukse selleks, et ka mina sama eriala valiksin.
Ma kohe väga-väga loodan, et jään oma lastele meelde. Et ma oleks neil meeles ka põhikooli lõpetades ja et nad mind hea sõnaga ka täiskasvanueas mäletaks. See on ilmselt ühele õpetajale kõige suurem asi üldse, kui õpilased neid meeles peavad. Püüan praegu igatahes olla hea õpetaja ja oma “tulevikku kindlustada”. 🙂
Aitäh! 🙂