Mul on täna äärmiselt kohutav päev. Pea lõhub ikka nii jubedalt ja noh, kõik on justkui sealsamuses.

Aga ma ei taha ainult halvale keskenduda ja mõtlesin kirjutada hoopiski natuke toredamast asjast.

Oleme alates oktoobrist H.-ga koos elanud. Meie algne plaan “ametlikult” kokku mitte kolida, läks suht vett pidama, sest noh.. H. on siin ja tema enamus asjad on siin ja noh, see on ikkagi meie kodu.

Pean ütlema, et ma alguses ikka pelgasin seda uut elukorraldust. Ma polnud varem kellegagi sel viisil kodu jaganud ja eks ma ikka kartsin, mis sellest välja tuleb. Endale üllatuseks on see kõik üleootuste hästi sujunud. H.-l on väga hea kodune kasvatus olnud. Ta on suurepärane kokk, ta teab mis asi on nõude- või pesu pesemine.

Kui H.-l oktoobris natuke rohkem vaba aega oli ja ta rohkem kodus oli kui mina, ootas mind koju tulles alati soe söök. Mu südameke sulas iga kord, kui ta mulle poole tööpäeva peal kirjutas, et küsida, mis kell ma jõuan. Ja alati oli minu koju jõudmise ajaks söök valmis. Ma lähen õhtuti varem magama kui tema ja vahel juhtub, et õhtuti jäävad nõud pesemata. Sel ajal olid nõud ka hommikuks alati pestud ja minul mõnus päeva alustada. Ka praegu jõuab ta üsna tihti oma kiire hommiku jooksul nõusid pesta.

Ma pole pidanud ise kordagi prügi välja viima. H. on selle “kohustuse” kuidagi loomulikult enda peale võtnud ja seda ei pea talle isegi meelde tuletama.

Nüüd, kui temal pikemad päevad on, püüan mina teda ikka sooja söögiga oodata. Isegi, kui ma olen täiesti läbi (nagu täna), ajan ma end ikkagi jalule, sest nii on õige. Suurem osa koristamisest on minu teha, sest mulle meeldib, kui asjad on kindlates kohtades ja kõik on kindlat moodi tehtud.

Ühesõnaga, kõik toimib, iseenesest.

Oleme kokku leppinud ka selles, et ei lähe kunagi mossitades magama. Räägime asjad alati läbi ja uude päeva vanu asju kaasa ei võta.

Ma tean, et H.-l on praegu minu kõrval üsna keeruline. Ometi ei kujuta ma ette, kuidas ma ilma temata hakkama saaksin. Ta on mu kalju, literally, tema hoiab mind liikumises. Üksi olles oleks ma ilmselt juba otsad andnud. Kui ma õhtuti voodisse lähen, tuleb ta enamasti ja “paneb mu magama”, räägime veel elust ja olust, siis teeb ta mulle pai ja musi, kustutab tule ja mina saan rahulikult magama jääda.

Vähemalt miski on mu elus nii paganama hästi!

Laura.

PS! Ärge unustage loosimisest osa võtta SIIN.