Lõpukssss ometi saan öelda, et sügissemestriga koolis on kõik ja akadeemiline puhkus võib alata!!

Mul on tõesti selline vabanemise tunne. Ei mingeid kodutöid, ei mingeid eksameid. Saan keskenduda asjadele, millega päriselt tegeleda tahan.

Kuna tööl sujuvad asjad ka üsna hästi, on sealne stress palju väiksem ja kõik teavad, et õnnelik õpetaja=õnnelikud lapsed. Pühendumiseks on nüüd palju rohkem aega ja võimalusi. See muudab mind tõesti elevaks ja ideed hakkavad muudkui peas jooksma.

Lisaks tuleb nüüd ära unustada lollid vabandused mitte trenni tegemiseks või rämpsu söömiseks. Ma olen vist maininud, et olen emotsionaalne sööja. Terve eelmise nädala sõin igasugust jura, sest ma olin tänase järeleksami pärast nii närvis. Plärtsusin kodus H.-ga ja olin üldse nii vastik inimene, just koduseinte vahel. Aga kui stressor ära kaob, pole ju enam vajadust toidust lohutust otsida, või mis?

Kui kiirelt toitumisest üldse rääkida, siis olen enda jaoks selgeks teinud, et ühelgi toitumiskaval ma näpuga järge ajada ei tohi. Sel lihtsalt põhjusel, et see ajab mu lihtsalt hulluks. Püüan paika saada kolm söögikorda ja vahepalad. Ärkan hommikuti u 5.30 ja magama lähen 21-22 paiku. See tähendab, et päev on päris pikk ja 5 toidukorda tunduvad mõistlikud. Kättevõtmise asi!

Trenni on vaja ka korralikult teha, kõike muidugi enesetunde järgi. Võrkpall on jälle päevakorras (sest sõrmed ja põlved ei valuta lambist enam) ja tantsutrenn on kindel. Kuna trennieelarve mul põhimõtteliselt puudub, tuleb leida motivatsioon, et end välja jalutama vedada ja kodus rabeleda, mul ju kodus päris korralik treeningvarustus olemas.

Tegelikult on nii, et mul on napilt 4 kuud aega, et end rannavormi ajada. Nimelt oleme eelmisest kevadest saadik tasapisi raha kogunud ja suvel ootab meid H.-ga kahenädalane puhkus Ameerikas, Floridas. Panemegi praegu reisimarsruuti paika, seega kõik nõuanded on oodatud. Miami beach vajab vallutamist ja ma tahan küll mõne pildi bikiinides teha, sealjuures enda üle uhke olles.

See bikiinipilt on aastast 2008 ehk? Siis olin noor ja täitsa kobe. 😀 Nüüd võiks miskit sellist saavutada, aga miski lihas võiks ka juurde tulla. 

Aga nüüd kisub juba pikaks.

Olgu öeldud, et blogis tahaksin ma ka jälle palju aktiivsem olla. See on ju samuti üks neist asjadest, millega päriselt tegeleda tahan.

Las see kõik olla siis üks ilus uus algus puhtalt lehelt. Loodan, et olete minuga. 🙂

Laura.