Ma pole ammu tööasjadest rääkinud. Ühelt poolt muidugi sellepärast, et blogi põhiteema on hoopis muu ja teisalt ka sellepärast, et ma ei taha mingeid arusaamatusi.

Nüüd saan öelda, et peale suurt kaalumist ja mõtlemist ja nutmist ja paanitsemist, andsin ma siiski oma jah-sõna ja jätkan ka järgmisel aastal õpetajana, nüüd ka juba täiskoormusega.

Esimene aasta on tõesti raske olnud, just emotsionaalselt. Ma ei oska veel oma emotsioonidega nii hästi toime tulla, kui ehk võiks. See tähendab, et ma muretsen kõikide asjade üle palju rohkem, kui põhjust ja võtan liiga palju südamesse. Aga eks see kõik tulebki ajaga!

Pidasin täna ühe nutuse vestluse maha ja sain kinnituse, et mind usaldatakse ja soovitakse koolis ikka edasi näha. Ja ehk oligi mul seda kinnitust vaja. Ma olen enda suhtes väga kriitiline ja selline tagasiside andis natuke kindlust juurde.

Teine poolaasta on palju paremini läinud kui esimene. Esiteks oli akadeemilise puhkuse võtmine ainuõige otsus! Teiseks on mu töö lastega lihtsamaks läinud. Ühel hetkel nad justkui “said suureks”. Tunnid muutusid palju rahulikumaks, mina muutusin rahulikumaks ja töö sujub palju paremini.

Muidugi on olnud hetki, kus kõik liigub küll ülesmäge aga siis kolinaga jälle alla. Siis tekibki alla andmise tunne, lööks käega ja jalutaks minema. Aga kas mina, Laura, olen kunagi allaandja olnud? Näkää!

Kõik see eelnev jutt annab aimu ka sellest, et jätkan sügisel oma magistriõpingutega. Akadeemiline puhkus lõppeb mul juunis ära ja kui ma seda arsti soovitusel ei pikenda, saan ma sügisest edasi õppida.

Ma loodan, et edasi läheb igatpidi kergemini. Aja planeerimine saab jälle võti olema. Ja küll ma hakkama saan, eksju?!

PS! Siia on vist ikka paslik lisada, et veel paar nädalat tagasi olin ma valmis päriselt alla andma. Töölt ära tulema ja kooli pooleli jätma. Sest noh.. raske oli ja mustad pilved olid pea kohal. Süda ja mõistus olid täiesti erineval arvamusel ja ma olin niiii suures segaduses.

Vot siis sellised lood.
Laura