Mul on täna kirjutamise tuju aga kuidagi väga keeruline oli millestki alustada. Muidugi võiks kirjutada Pariisi reisist lõpuks, sest see oli niiii tore, aga osad pildid on Jandri telefonis alles ja kuna ta on praegu super-busy, siis neid pilte ma täna kätte ei saanud.

Siis mõtlesin, et kirjutaks meie Tallinna elust ja korterist, aga mul pole jälle pilte lisada. Ma oma insta storys (ma ikka aeg-ajalt jauran seal storys ja kajastan oma päevi) ükspäev tegelt natuke jagasin ja näitasin ka elamist, aga millalgi tahaks ikka korraliku tuuri teha, siis kui kõik on “valmis”, aga millal me ükskord sinnani jõuame, pole aimugi. 😀 Kas teid üldse huvitaks selline postitus? Nii palju saan küll praegu öelda, et olen niiii rahul meie koduvaliku üle ja tunnen end siin väga hästi.

Siis tuli minu Facebooki feed’i Mariliisi postitus ja see kohe kõnetas mind.

Kas ma häbenen oma keha?

Ma olen oma kehale kunagi väga palju liiga teinud – liigne kaal ei ole tervislik ja see jätab kehale omale jälje. Minul on nendeks jälgedeks venitusarmid puusadel, reitel ja säärtel, lisaks tselluliit. See tähendab, et just jalad on minu kõige suurem ebakindlus.

Nüüd ma teen midagi enneolematut ja jagan endast üht kohutavat bikiinipilti. Pakun, et see pilt on aastast 2010-2011 . 

Tublisti treenides näen alati, kuidas ülakeha aina ilusamaks muutub ja mulle isegi meeldib see, mis vastu vaatab. Aga ma muutun alati kurvaks, kui jalgadeni jõuan. Mul on pirnikeha, mis tähendab, et olen nagunii bottom-heavy. Seepärast läheb üleliigne jalgadelt üliraskelt ära. Projekti jooksul on sentimeetreid ikka läinud ja see on tore, AGA tselluliit ja armid on ikka, lodev nahk reie sisekülgedel samuti. Ja mul on siiani tunne, et just jalgade pärast ei saa ma kunagi oma kehaga rahul olla.

Jah, jõutrenn aitab ka jalgadele ilusamat vormi anda, aga nahk.. see jääb alatiseks armiliseks ja see kõik on minu enda süü! Mina ise tegin endale seda ja nüüd pean tagajärgedega leppima, aga see on nii raske. Ma tõesti unistan lühikestest pükstest, sellistest seksikatest lühikestest teksadest, aga ilmselt ei näe need kunagi minu jalas ilusad välja. Eks ma suvel kleite ja seelikuid ikka kannan, aga ebamugavustunne jääb.

Jander näiteks ütleb, et tema ei pane mingit tsellut ja arme tähelegi ja pole asi midagi hull. Mul on seda muidugi raske uskuda, sest kamoooon, iuuu!

Nii ma siis püüan ikka trenni ja toitumisega keha paremasse vormi saada, kuid tunnen, et seda “ideaali” ei saavuta ma kunagi. Kas ja kuidas on võimalik sellest ebakindlusest lahti saada, ma ei tea. Nõme lugu igatahes. Tahaks ka ilus siresäär olla.

2016 juuni Miamis. 

Kummaline, aga minu meelest olgu pigem kõht natuke pehme ja lodev, aga jalad võiks ilusad olla. Ma tõsiselt kadestan inimesi, kellel ilusad jalad on. Trennis käies näeb ju riietusruumis igasuguseid naisi  ja pigem näen alati ilusate jalgadega naisi, ka need, kes on ehk veidi suuremad, jalad on ikka kuidagi.. ilusad. Tahan ka! 🙁

Nii et riietes tunnen ma end juba üsna enesekindlalt, aga õhtuti riidest lahti võttes käib mingi nõme jõnks läbi. Eks ma ikka püüan ilusti toituda, trenni teha ja veejoomist endale pidevalt meelde tuletada, sest need kindlasti aitavad, aga see pagana AGA jääb alati.

Pikalt olid minu suureks ebakindluseks ka rinnad ja nende puudumine. Ka paksuna oli mul väike rind ja noh, kaalu alandades on see pea olematu. Praeguseks olen sellega aga enam-vähem leppinud, sest see on miski, mille parandamiseks ma peale operatsiooni midagi teha ei saa. Nii on looduse poolt antud ja nii ongi!

2017 aprill

Aga… nii nagu Mariliis, olen ka mina uhke, et olen oma elustiili muutnud ja pika maa maha käinud. Ja need kohutavad ajad, kui peeglisse vaadates oksendada tahtsin, on ka selja taha jäänud, mis on ometi tore! Pikk tee on käidud, kuid palju on veel minna. Olen tõesti õppinud, et lisaks füüsisele, pean kõvasti tööd tegema ka oma vaimuga. Ainult nii saab enesearmastus tekkida.

Kuidas teiega lood on? Olete oma kehaga rahul või häbenete ka mõnd osa sellest?

Laura