Juba eile avasin wordpressi, et kirjutama hakata ja ei midagi, lihtsalt ei jooksnud sõrmed mööda klaviatuuri nii nagu ma oleks tahtnud.

Sellega vist ongi nii, et kui tihti kirjutad, on lihtne lainel püsida ja kui pikem paus tekib, tundub täiesti võimatu mõtteid asjalikul viisil ritta seada. Ega mul seekordki midagi väga asjalikku öelda pole, aga mõtlesin vahelduseks väikse ülevaate teha, mis toimunud on ja ees ootab.

Bert kasvab jõudsalt ja noh, endiselt keerleb kõik tema ümber. Kolmapäeval alustab ta kutsikakoolis, juhuuu! Oleme Jandriga mõlemad elevil ja loodame koolist palju. Bert on muidu väga tubli poiss, teab juba mitmeid käsklusi, oskab rihma otsas jalutada ja on muidu mega nunnu. Ainult et paitada ja nunnutada ta end väga ei lase ja mänguhoos naksab ka.

Meil on plaan kolmekesi kõik (või vähemalt suurem osa) Eesti terviserajad läbi käia. Eile käisime Raplamaal Palukülas, kus tublid 3 km läbi jalutasime, aega võttis u tunnike. Bertsiga ju tempot ei tee ja tund oli paras, et mitte liialt külmetada. Kuigi ma ärkasin täna ikka valusa kurguga, mis loodetavasti millekski vastikumaks edasi ei arene.

Tabasin eile end mõttelt, et kui palju mul ikka vedanud on. Mul on nii vaimukas, hooliv ja toetav mees ning kutsikas, keda ma niiiii väga tahtsin ja kes meie ellu nii palju rõõmu toonud on. No ei saa üldse kurta!

Üritasime “perepilti” teha. 😀  

Hiljuti sai meil ka aasta sellest, kui korteriomanikeks saime. Suurepärane otsus, imeline aasta ja veel ilusamad aastad ilmselt ees ootamas. 🙂

Trenni teen täpselt nii palju, kui jõuan. Ei saa öelda, et väga palju. Miskipärast on mingi väsimus ka sees või pigem selline kerge motivatsioonikriis. Kurtsin ka oma instagramis hiljuti, et olen tuleviku pärast mures. Teadmatus on hirmutav ja enesekindlus on ka kuskile plehku pannud. Lihtsalt ongi selline kerge enesehaletsuse tunne, et ma ei saagi mitte millegagi hakkama, pole piisavalt hea ja võiksin lihtsalt kuskil nurgas omaette olla. Ma muidugi loodan, et see tunne möödub varsti.

Tegelikult olen ma treeneritöö osas ju edusammukesi teinud, aga ma endiselt ei julge millestki kõvasti rääkidagi, sest ikka tundub, et kõik teised on minust paremad ja julgemad ja ilusamad ja saledamad ja fitimad ja.. kes ma üldse selline olen. Kuigiiii, ma tean, et ma saaksin hakkama küll! Lihtsalt ootan seda võimalust, mis ehk lähitulevikus saabub ka. (Eiei, ma ei istu päris niisama käed süles vaid ikka olen endast märku andnud ja asjad liiguvad, lihtsalt… ootama pean.)

Kui ma selle enesekindluse ja -haletsuse jura kõrvale jätan, siis ma ikka püüan oma tuleviku nimel vaeva näha. Mul on tegelikult lisaks treeneriunistusele veel oskusi ja mõtteid, mida ma teha tahaksin. Praegu mõtlengi läbi, kuidas ennast rohkem nähtavaks teha ja oma oskusi müüa.

Kui te võtate hetke, siis mis te arvate, millega ma lisaks treeneritööle võiksin/saaksin taskuraha teenida? Kas teie teate, kes ma selline olen ja mida ma veel teha oskan? (Päriselt, kes viitsib kaasa mõelda, siis ma ootan kommentaare. Lihtsalt sellepärast, et mõista, kas ja kui nähtavaks ma ennast üldse teinud olen.)

Nüüd vist sai kõik põhiline kirja.

Mõnusat sõbranädalat ja hästi palju toredaid emotsioone. 🙂

Laura.