See on vähemalt kolmas kord selle nädala jooksul, kui ma arvuti sülle võtan ja kirjutama asun. Siiani pole ma selle postitusega kuhugi jõudnud. Liiiiga palju mõtteid on peas ja siis tekib olukord, kus lihtsalt ei oska kuskilt alustada või end arusaadaval viisil väljendada.

Päevad lähevad justkui tegusalt, aga mingi väike error on ikka sees. Peaks palju rohkem tegema, pingutama veel rohkem ja veel rohkem vaeva nägema, aga ei oska, ei taha, ei jaksa. Natuke on hirmu, natuke on ärevust ja natuke liiga palju üle mõtlemist.

Tegelikult on ju kõik väga hästi, aga ma ikka ei oska lõpuni asjadest rõõmu tunda ja kipun liiga palju ette mõtlema ja siis tekivadki ikka mõttetud muremõtted. Täitsa tobu, eksole.

Üldse võtan ma mõnda asja praegu liiga tõsiselt ja peaksin oma energiat hoopis mujale suunama, sest mis ma üksi ikka rabelen, kui vastu väga palju miskit ei saa.

Kas te üldse suudate jälgida, mida ma siin jauran? 😀 Ma ütlesin, et liiga palju mõtteid, mida selgelt väljendada on keeruline.

Räägime aga headest asjadest ka. Mul on uus töökoht! Minust saab ühes noortekeskuses toimuvas projektis sporditegevuse ja õuesõppe juhendaja. Ma olen niii elevil! Töö on paindliku graafikuga, mis tähendab, et saan trenne ikka edasi anda. Ehk et täielik unistuste töö ju. Ikka ei pea kellast kellani tööl käima, saan ise oma graafikut vajadustele sättida ja kõige ägedam – saan noortega tervislikke ja sportlikke üritusi korraldada. Niiiiii lahe! Järgmine nädal saame meeskonnaga kokku ja siis juba noortega ja siis hakkab pall veerema ja.. uuh, väga ootan.

Üht mõtet tahan ma teiega aga veel jagada.

Kui tihti teie oma igapäevaelus inimesi tänate, kiidate või julgustate? Kas soovite naeratavale teenindajale ilusat päeva? Kas teretate trepikojas mööduvat naabrionu? Kas tänate inimest, kes teile ust lahti hoidis? Kas tänate kallimat, kui ta teile hommikusöögi valmistanud on? Kas julgustate sõpra, kui ta endas kahtleb?

Kui said eelnevatele küsimustele jaatavalt vastata, siis ma tänan sind. Sa oled imeline inimene! 

Mul on viimasel ajal tekkinud tunne, et me oleme palju agaramad just negatiivset välja näitama. See on mõneti ka arusaadav. Meis tekib palju rohkem emotsioone, kui midagi halba juhtub. Siis tahaks kohe minna ja käratada ja sõimata ja halvasti öelda. Nii ringlevad Facebookis postitused kõikidest hirmsatest kogemustest või kirjutatakse ülemustele pikad kirjad, et nad ka ikka teaks, milline “himus inimene” nende juures töötab. Saate mu mõttest aru, eks?

Ma lihtsalt tahtsin öelda, et püüdkem siis ikka üksteise vastu viisakad olla ja jagada rohkem ka neid häid mõtteid ja tundeid. Te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen, kui mõni inimene mind hea trenni eest tänab. Mul on vähemalt terve üle jäänud päeva hea olla. Ja see ongi meie kõigi võimuses, et kellegi päeva natukene ilusamaks teha. Eks treener ole ka justkui klienditeenindaja, kes annab rahva ees alati parima, et kõik sellest koosveedetud ajast maksimumi saaksid ning hea tundega lahkuksid. Ja kui sa selle hea tunde tõesti said.

Ära jäta häid kogemusi ainult enda teada. Jaga neid, kirjuta ka “tähtsatele ninadele” ja kiida oma lemmikut teenindajat, bussijuhti või treenerit. Usu mind, see tähendab niii palju! 

Nüüd ma ehk kõlasin veits klišeelikult või muidu totralt, aga mu meelest on see tähtis teema ja puudutab mind isiklikult ju ka praegu väga. Nii et ärge siis mind väga viltu vaadake, ma muidu olen päris normaalne. 😀

Mõnusat nädala lõppu! Olge sama chillid nagu Bert! 😀

Laura