Imetamine on üks neist beebiga kaasnevatest tegevustest, mis on tegelikkuses hoopis teistsugune, kui meile räägitakse. Vähemalt mina tunnen küll nii.

Ma arvasin, et imetamine on midagi nii loomulikku ja midagi rasket selles olla ei saa. Paned beebi rinnale ja põmm – laps imeb ja muudkui kosub selle imejoogi väel.

Mnjah.. tegelikkus (just alguses) on aga hoopis teine.

Olen kirjutanud nii selles postituses kui ka selles, kuidas meil see toitmine on sujunud. Tänaseks on kõik pigem lust ja lillepidu. Nete sööb ilusti rinnast ja on kõigele lisaks kiire sööja, 10 minutiga on asi tehtud. Eriti mugav on see varahommikul.

Mäletan aga siiani, kui tüütu ja raske see söömisprotsess alguses oli. Pumpamine, süstlad, kella peale ärkamine, magava lapse pidev äratamine, kaalumine ja nii edasi. Korralik töö ikka. Siis tabasingi end pidevalt mõttelt, et miks see “nii loomulik asi” ometi nii raske peab olema. Ootasin väga, et Nete juba kasvaks ja suudaks ainult rinnast süüa. Nii tore, et see aeg kätte jõudiski!

Ma arvasin, et minu imetamise raske algus oli tingitud enneaegsusest, aga ma olen nüüd nii palju kuulnud ja näinud, kuidas ka ajaliste beebide emad hädas on. Kuidas antakse erinevaid soovitusi ämmaemandate ja perearstide poolt. Kui suurt stressi tekitatakse, kui lapse kaal ei tõuse normi järgi ega süveneta üksikjuhtumitesse. Olen kuulnud, kuidas emades tekitatakse süütunnet, et piima on vähe või et piim on lahja. Igasuguseid muresid ja probleeme on, millega värsked emad hakkama peavad saama.

Mis ma selle eelnevaga tahtsin öelda, on see, et imetamine on tõepoolest imeline asi, mis ühendab beebit ja ema, pakub lapsele lisaks toidule lähedust ja turvatunnet. Aga alati pole see midagi nii loomulikku ja lihtsat ning vajab palju kannatust ja pusimist. Ja alati ei õnnestugi! Meie asi pole kedagi hukka mõista, vaid aru saada, et kõik ei ole nii must ja valge ega kerge. Iga ema tahab oma lapsele parimat nagunii.

Eelmisel neljapäeval käisin ITK õuel imetamispiknikul. Veel viimast päeva on käimas rinnaga toitmise nädal (1.-7.08) ja selle raames üks tore lõunapoolik korraldatigi. Väga tore oli! Sai imetamisnõustajatelt nõu küsida ja teiste emadega lobiseda, lisaks muidugi maitsev suupistelaud, hihii. Ürituse fookuses oli aga avalik imetamine ja ka isade roll imetamisel.

Mina olen igatahes avaliku imetamise poolt. Ma ei mõista, miks peaks see kuidagi tabu olema või miks see osadele nii häiriv on. Imetan Netet just seal, kus vaja. Kui ma tohiks imetada ainult kodus, siis ma vist ei saakski nina toast välja pista. Netel nimelt puuduvad konkreetsed söögiajad ja päeval sööb ta vahel iga tunni tagant. Võimatu oleks oma tegemisi selle järgi planeerida.

Tõsi, ma olen siiski see avalik imetaja, kes tekikese õlale tõmbab, et asi natuke diskreetsem oleks. Nii pole kohe mitte midagi näha ja kobisemiseks ei tohiks ka mingit põhjust olla, mis siis, et kõik aru saavad, mis seal teki all toimub. Aga ma ei mõista hukka ega vaata mitte kuidagi halvasti neid, kes seda ei tee. Tegelikult ei paista ju seda rinda sugugi rohkem välja, kui rannas bikiinides naistel. Ma ei mõista, miks ikka veel neid nina krimpsutajaid leidub. Kõige hullem on muidugi wc-sse minemise soovitus. Kui paljud meist poti peal süüa tahavad?

Ühtlasi tahan ma julgustada kõiki imetavaid emasid seda rahumeeli avalikult tegema. Lapse heaolu on ju kõige tähtsam, kellel parasjagu probleem, vaadaku mujale.

Tolle imetamispikniku raames sattusin ma täiesti kogemata ka ühte väiksesse vestlusringi, millest facebooki live tehti ja mis ITK facebookis vist täitsa üleval on. Arutlesime seal samal teemal ja lisaks ka isade rollist selle kõige juures. See postitus on juba piisavalt pikale veninud, kuid tahan kindlasti ka sellest isade värgist kirjutada.

SIIN on väike galerii ja kokkuvõte ka tollest päevast.

Ma tean, et see on üsna vastuoluline teema, aga viisakaks aruteluks on kommentaarium alati avatud.

Kuidas selle (avaliku) imetamisega siis ikkagi lood on?

Laura