Minu eelmise aasta parim avastus on kindlasti postitants, millest ma nii suures vaimustuses olen, et tahtsin teiega ka jagada.

Kui ma mõtlen erinevatele spordialadele või üldse treeningutele, siis ega postitants mulle esimesena mõttesse ei ole tulnud. Ma ei arva, et mu keha oleks piisavalt ilus ja sale, et ma võiksin sedasi ümber posti keerelda. Pealegi, mulle ei meeldi üldse mu jalad ja ma parema meelega ei näita oma paljaid reisi kellelegi. Eks minagi olen vahel näinud lahedaid videosid postitantsust ja mõelnud, et tegelt oleks lahe proovida, aga seda ei juhtu ilmselt kunagi, sest noh… ma olen paks ja kole.

Mingil ajal sügisel hakkas aga mu armas naabrinaine, kellest on saanud minu jaoks väga tähtis inimene, rääkima, et võiksime mingi laheda trenni koos leida, et pereelust vaheldust saada. Kui ta postitantsu välja pakkus, oli mu esimene mõte noup, see pole minu jaoks. Et ma küll väga tahaks proovida, aga seal peab ju paljaste jalgadega olema ja mkmmm, ma ei suuda. Aga kuna ta on üsna järjekindel ja väga toetab mind ka minu kehaprobleemide osas, pakkus ta välja võimaluse, et proovime mõne eratunni, kus oleme ainult meie, ilma võõraste inimesteta ja otsustame siis. No siis ei jäänud mul muud üle kui nõusse jääda.

Ma olin enne esimest trenni ikka väääääga närvis. Ja kui naljakalt see ka kõlada võib, siis ma pabistasin peamiselt ainult sellepärast, et pidin olema lühikeste pükstega. Jepp, vot nii suur oli minu hirm. Aga kui esimene ärevus mööda läks, oli tegelikult täitsa lõbus. Küll aga polnud see koht ja treener päris see, mida me ootasime ja otsustasime järgmine kord mujal proovida.

Niimoodi jõudsime me Meow stuudiosse ja treener Paula juurde. Ja let me tell you, see kogemus on olnud peaaegu et elumuutev. Hakkasime võtma eratunde ja nüüd siis käimegi kord nädalas postitantsu trennis. Ja no niii vinge on!

Kui ma sõpradele rääkisin, et käin just sellises trennis, sain esialgu veits kahtlevaid pilke. Mulle tundub, et paljudele inimestele tuleb postitantsule mõeldes silme ette poolpaljas naine midagi väga seksikat tegemas. Ma purustan nüüd need illusioonid ja ütlen, et kui sa oled algaja, siis on asi seksikusest ikka väga kaugel. 😀 Aga tugevaks saab igatahes. Mul on alati ülakeha ja käed nõrgemad olnud ja alguses oli ikka väga raske, aga nüüd, kui paar kuud on käidud, näen juba arengut. See on nii motiveeriv ja nii äge ja ma alati ootan nädalavahetust, et ometi jälle minna saaks.

Üks teine pool on sel trennil aga veel. Mu jalad on nimelt korralikult sinikaid täis, aga see on suht tavaline ja oleneb muidugi ka naha tundlikkusest. Mulle tekivadki sinikad üsna kergelt ja noh, paljud harjutused ja asendid teevadki kõvasti haiget ka. Aga siis me naerame, et kamoon, me oleme ju kaks last sünnitanud, mis see valu ikka on. Igas trennis õpimegi lühikesi kombosid ja harjutame erinevaid asendeid. Mõni asi tuleb kohe välja, mõne asjaga pusin väga kaua. Näiteks postil ronimine, mis proffide pealt tundub nii lihtne ja sujuv, oli minu jaoks alguses võimatu. No ma ei jaksanud üldse. Aga nüüd ma juba saan ülesse! Mitte küll veel nii graatsiliselt, aga ma saan ikkagi hakkama. (vt instas #pdclimb)

Ühesõnaga, mulle väga meeldib ja ma olen enda üle uhke, et julguse kokku võtsin ja mugavustsoonist nii suure sammu välja astusin. Ma julgustan teid kõiki, kes te olete mõelnud, et tahaks ka proovida, siis JUST DO IT! Kui ma sain hakkama, siis saab ilmselgelt igaüks.

Ahja, mainisin eespool, et see postitantsu minek on olnud elumuutev. Tänu sellele trennile ja oma armsale treenerile, sain teada, et mu jalad ei olegi niisama paksud ja koledad, vaid tegemist on tursetega ja jalgade olukorda on võimalik parandada. Sellega ma nüüd siis vaikselt tegelen ja kindlasti kirjutan sellest natukese aja pärast juba pikemalt.

Praegu aga tsauuu! Olge tublid.

Laura