Võtsin kolimisest aja natukeseks maha, et väike postitus kirja panna.

Lisaks kolimispäevale on täna ka “meie päev”. Täpselt aasta tagasi otsustasime, et muudame oma facebooki suhtestaatust ja hakkame “käima”. 😀

Ma siin olen ikka mõelnud, et kuidas H. mind kannatanud on ja minuga siiani koos tahab olla. Ma pole just kõige kergema iseloomuga, mul on oma põhimõtted ja olen oma arvamuse välja ütlemises üsna häälekas. Lisaks kogu mu kaalu- ja enesehinnangutrall, mis kindlasti meie suhet mõjutanud on.

Aga ta on endiselt minuga.

Mulle meeldib, et ta jääb peaaegu igas olukorras rahulikuks. Ta on väga kaalutlev (jep Kaalud), hea analüüsioskusega ja kahe jalaga maa peal. Kui ma üle keen ja lained pea kohal kokku löövad, toob tema mu alati maa peale tagasi, rahustab ning lohutab. Ta oskab alati tuua olukorda uue vaatenurga, mis on mõistlik ja aitab mul asju teisiti näha.

Mulle meeldib, et ta hoolitseb minu eest. Kui ma olen tõbine või haige, hoolitseb ta alati selle eest, et mul soe teetass käes oleks, teeb valmis jalavanni ja on valmis õhtul pool kümme apteeki minema, et mulle vajalikud ravimid tuua. Ta teeb mulle tihti hommikuti söögi valmis ja lõunaks ja õhtuks ka. Köögis on ta igatahes osavam kui mina.

Mulle meeldib, et ta oskab mind üllatada. Ma olin ikka korralikult hämmingus, kui ta ühel reede õhtul Tallinna bussijaama mulle bussi vastu tuli, lilled ulatas ja siis oma teed läks. Või kui ta etteteatamata Tartusse tuli, et mind üllatada.

Mulle meeldib, et ta on mulle alati toeks. Kõikides mu ettevõtmistes on tema alati mu suurimaks toeks. Ta usub minusse, innustab mind ja elab mulle kaasa. Ma tean, et ta on alati olemas, ükskõik, kui raskeks olukord ei lähe. Ta õlg on alati olemas, kui mul järjekordne break-down on ja ma tean, et õhtu lõppedes saan nüüd tema kaissu pugeda ja tunda end turvalisena.

Ma olen üks õnnelik tüdruk, ma ütlen!

Aga nüüd tagasi kolimaaaa! 🙂 Öelgu H. mida tahes, aga eks see tänane ole ikka ka meie kokku kolimise päev!

Ilusat pühapäeva,

Laura.