Mulle tundub, et olen siiani kirjutanud ainult sellest, kui hästi mul läheb ja kuidas kaal langeb. Tegelikult on ka minul raskemaid aegu ja päevi. Eelmine nädal oli üks neist.

Kõik hakkas peale teisipäeval, kui ma pidin magusaisu kätte lihtsalt ära surema. Kell oli umbes kaheksa õhtul ja mul polnud sel hetkel kodus mitte midagi sellist, mis mu isu rahuldanud oleks. Ei puuvilju, ei tumedat šokolaadi, no mitte midagi. Olin täiesti hulluks minemas aga õnneks päästis mind mu korterikaaslane, kes mulle oma šokolaadist kolm tükikest andis.

Sellega ei saanud patustamine aga läbi. Kristina tuli mulle külla kotitäie küpsistega, mis olid nii paganama head, et ma lihtsalt ei suutnud nende söömist lõpetada. Öösel oli vaja Metrost wrap võtta, järgmine päev jäätist süüa, uuesti wrappi, küpsiseid ja nii see toitumine metsas oligi. Nädalavahetusel tegi ema kooki, millest ma ei suutnud ära öelda ja üldse oli raske söömisele piiri panna. Ma oleks võinud kõik maailma maiustused ära süüa.

Ma ei tea, miks see kõik nii läks ja millest see nõrkuse nädal tingitud oli, aga nüüd püüan ikka uuesti õigele rajale saada. Eks ma olin end juba piisavalt kaua piiranud ja kui ahvatlused nii kergelt kättesaadavaks muutusid, ei suutnud ma end taltsutada.

Astusin täna kaalule, et näha, mis kahju see õudne õgimishoog endaga kaasa tõi. Kaal täna hommikul – 70,1 kg. Kartsin tegelikult hullemat.

Võibolla päästis mind see, et end laupäeval, pühapäeval ja eile jooksma ajasin ja rattaga tegin ka ringi. Täna käisin ka rõõmsalt päeval jooksmas ja plaanin nüüd õhtul veel ringi teha. Minust võiks ju ka ükskord jooksja saada.

Igatahes võtan ma seda eelmist nädalat, kui korralikku õppetundi. Enam nii küll teha ei taha.

Aga natukene rõõmsatest asjadest ka, sest just need pisikesed killud aitavad motivatsiooni taasavastada.

• Minu armas kursaõde kirjutas mulle, et tema hakkas ka rohkem juur- ja puuvilju minu eeskujul sööma. Tüdruk, kellel on minu meelest ideaalne figuur, ütles, et olen talle eeskujuks – no teeb ju tuju heaks! 🙂
• Käisin täna Keila Selveris, et oma toiduvarusid täiendada ja mulle jalutas vastu üks endine koolikaaslane. Lisaks traditsioonilisele tsau’le ütles ta veel tagasi vaadates: “Sa oled nii ilusaks läinud, Laura, lihtsalt pidin seda ütlema,” ja jalutas rahulikult edasi. No kas ma jäin sinna riiuli vahele totra naeratusega seisma. Niiii hea tunne oli!