Ma alustan sellest, et ütlen aitäh! Mul on hea meel, et nii paljud oma kogemusi jagasid. Sellest oli palju kasu nii mulle kui loodetavasti ka minuga sarnases olukorras olevatele värsketele emadele. Sain aru, et minu tunded olid normaalsed ja tegelikult tunnevad paljud emad end nii, kuid sellest lihtsalt ei räägita. Mu postkasti potsatas veel eraldi palju kirju ja see toetus, millega mind üle valati, on imeline. Aitäh-aitäh!

Aeg tõepoolest aitab. Mul läheb palju paremini. Tegelikult juba peale viimase postituse kirjutamist hakkas kergem. Sellepärast mulle kirjutada meeldibki. Elan oma mõtted ja emotsioonid välja ja tunnen end alati peale seda paremini. Mõned päevad hiljem oli mul lausa veidi piinlik osade mõtete pärast. Mu pisike on ju imeline! Mulle väga meeldis see mõte, et ka ema ja lapse vaheline armastus kasvab ajas. Tõsi jutt! Ma armastan oma beebikest iga päevaga aina rohkem.

Igatahes julgen ma öelda, et meil läheb hästi. Umbes nädal tagasi otsustasime beebi pideva kaalumise lõpetada. Ühel hetkel hakkas ta aina paremini rinnast sööma ja ise ärkama. Praegu annan endiselt ka pudelist juurde, sest päris kõhtu täis ta veel ikka ise ainult rinnast ei söö, aga eraldi enne ja peale rinnal olemist me teda ei kaalu.

Sain sõbrannalt uut sorti pumba ka. Vot SELLISE (link). Talle ei sobinud, aga minul töötab väga hästi. Kui laps on ühe rinna otsas, siis pump teisel rinnal ja saan juurde andmiseks vajaliku koguse samal ajal kätte, kui beebi rinda võtab. Ma arvan, et see pump sobibki pigem väiksema rinnaga naistele, sest ta tõmbab lihtsalt rinna vaakumisse ja kõik. Suurema rinna puhul pole sel vaakumil ehk piisavalt jõudu. Aga võibolla ajan jama. Igatahes see pump on toitmise väga mugavaks teinud ja stress on kadunud.  (Selles lõigus on ilmselgelt liiga palju rindu :D)

Nagu ma ütlesin, siis beebi ärkab söömiseks ise, enamasti ilusti 3-4 tunni tagant. Viimased ööd on ta aga veits kauem maganud ja ma olen lausa 4h jutti magada saanud. Ei saa üldse kurta. Ma üldiselt enam ise beebit üles ei ajagi. Kuna ta võtab ilusti kaalust juurde ikka, siis pole mul mõtet teda kiusata. Ausalt – kõik on nüüd palju stressivabam!

Minu rõõmuks meeldib beebile vankris magada. Hea põhjus, et end iga päev toast välja ajada. Vankriga on kuidagi eriti äge ringi vurada ka, mulle nii meeldib. Loodetavasti aitab kõndimine seda hullumeelset magusaisu kuidagi tasakaalustada. Üks jäätis iga päev on suht normaalne, no ei suuda end tagasi hoida. Ma loodan, et kui ühel hetkel jälle trenni tegema saan hakata, käib peas mingi klikk ja toitumine muutub ka veits paremaks. Aga võibolla on see lihtsalt üks loll lootus.

Ma ootan endiselt ämmaemanda kontrolli, ei julge enne väga trennitada. Sain digiloost teada, et need hirmsad õmblused peale sünnitust olid emaka kokku lappimiseks. Nii et ma pigem olen natuke ettevaatlik enne kui trennisaali sammud sean ja ootan, et arst selleks loa annab.

Kaalust ja keha muutustest plaanin täitsa eraldi postituse teha.

Aga nüüd vist võib otsad kokku tõmmata. Igasugused küsimused on alati oodatud. Instagramis olen veidi aktiivsem, nii et sinna võib alati piiluma tulla – @lauriitak

Tsaupakaa.

Laura

Mõmmi