Ideaalses maailmas pidi õige aeg laste saamiseks olema siis, kui on ülikool läbi, töökoht olemas, armastatud mehega abielus ja siis laps 😀 Juhtus aga nii, et see päris õige armastus sai alguse suts hiljem kui laps juba kõhus kasvamas oli, siis tuli ülikooli lõpetamine ning ma eeldan, et millalgi tulevad töökoht ja abielu ka.
Kui nüüd sellele kõigele tagasi vaadata, siis ei kujutagi ma mingit teist varianti ette. Ma olin väga kõhkleval seisukohal kõikide meeste osas (ka oma mehe osas, aga seal oli peamiseks põhjuseks see, et ta pidi tagasi välismaale sõitma) ja ei kujutanud kunagi ette, et ma tõesti lihtsalt suurest armastusest end kellegagi seoks. Mitte, et ma ei oleks tahtnud, aga see tundus nii ebareaalne.
Seega tõesti, kõik juhtub kui see juhtuma peab. Rääkigu “targad naised” mida tahavad, et “kui ei oska kummi kasutada” ja et “tänapäeval ei saa lihtsalt upsikaid juhtuda” (reaalselt, mu beebigrupis on mõni sellisel arvamusel).
Muidugi on tore, kui on võimalus planeerida. Oleksin ka ise algselt seda esimest plaani eelistanud, sest see oli kindel värk. Kuid siiralt usun, et kõigel mis toimub on kindel põhjus.

Teistkorda enam 19 aastasel last ei saaks aga ma ei kahetse hetkekski, et ta mul olemas on. Kindlasti loeb see, et mu vanemad on hoidnud teda nagu kullatükki. Olen pidanud loobuma mõnest asjast aga kindlasti see naeratus on väärt seda. Ma sain tunduvalt kiiremini suureks temaga kui mudu oleksin saanud.

Õiget vanust ei ole olemas. Samamoodi pole olemas ka õiget aega. Me võime küll arutleda, et kui on koolid läbi, olemas enda elamine, kindel suhe ja hea koht karjääriredelil, et siis on õige aeg, aga kui inimesed pole vaimselt veel küpsed, siis ei tähenda need eelnevad asjad midagi.

Samamoodi võib olla ka nii, et inimene on täiesti enesekeskne egoist kelle rasedusest kuuldes kõik pead vangutavad, aga lõpptulemusena kasvab temast suurepärane lapsevanem.

Seega ma arvangi, et sellist asja ei saa määratleda ega teada enne seda kui laps on sündinud. Mõni arvab, et ta on valmis, aga kui laps käes, siis … 🙂

Mis puutub aga vankritesse, siis mul on näiteks selline, millel on esirattad vahetatavad. Niisama jalutamas käin pöörlevate esiratastega, aga kui on vaja natukene karmimal maastikul seigelda või läbi liiva/lume, siis panen suured rattad 🙂

Oi, Laura. Nii meeldiv on enda kohta häid sõnu lugeda (kui jutt ikka käis minust :D). Tõid mulle lausa pisara silma. 🙂
Kuigi ma võin mõne silmis olla veel üsna noor, et kahe lapse ema olla, siis ise ma seda ei tunne. Sellest hetkest alates, kui esimene laps sündis, tundsin ma, et emaks olemine on minu “teema”, kui nii saab öelda. Tahtsin samuti noorelt emaks saada ja sain ka, kuigi ei saa öelda, et ma oleks tundnud raseduse ajal, et “nüüd ma olen valmis ja just nüüd on selleks kõige õigem aeg”. See tunne tuli alles siis, kui sain esimesi mähkmeid vaheta, riideid selga panna ja muid vajalikke protseduure teha, ning kõik need asjad tulid kuidagi nii loomulikult, nagu ma oleksid kõike seda juba kaua aega teinud. Ausalt öeldes ei teaks ma, kus ma oma eluga hetkel oleks, kui mul ei oleks mu imelisi piigasid.
Paljud kindlasti mõtlevad, et “issand, tal on ainult põhiharidus, null töökogemust, ta on nii rumal, loll ja mida kõike veel”, aga ma usun, et kõike muud on mul oma lastele pakkuda. Ja kui nad juba paar aastat vanemad on, siis saab ka koolitee kindlasti lõpuni käidud, eks ta veidi raskem kindlasti siis ole, kuid see mind väga ei heiduta. Samuti tõid mu lapsed selgust sellele, millega ma oma tulevikus tegeleda tahaks.
Ja, kui ma nüüd sinule mõtlen mu armas Laura, siis peale vaadates tundub, et oled täitsa küps emaks saama, kuid mida sa seesmiselt tunned ja mõtled, siis seda tead sa ainult ise. 😉
Kuigi tahaks veel midagi öelda, siis ma seekord seda ei tee, sest jutt sai niigi pikk. Igatahes, ükskõik millal sa otsustad emaks saada, usun ma et sinust tuleb üks ülimalt tubli ja hea emme.
Ja aitäh veelkord nende kiitvate ridade eest, you made my day! 🙂