Mul on väga vedanud, sest kõik mis puudutab blogi tehnilist poolt, teeb ära minu armas härra H. Mina ainult kirjutan ja olen rõõmus, kui inimesed kommentaariumis minuga omi mõtteid jagavad. H. mõtleb samal ajal aga igasuguseid vägevaid lahendusi välja, et blogi oleks lugejatele huvitav ja paremini jälgitav.

Blogi paremal äärel jooksevad kogu aeg kaasa minu blogi FB link, Instagram, Bloglovin ja võimalus blogi meili teel jälgida. Lisaks on paremas veerus minu meiliaadressi juures pisike punane nupuke, kuhu vajutades saab mulle lihtsasti privaatselt kirjutada.

Neile, kes loevad blogi telefonis, on asi samuti üsna mugavaks tehtud. Vajutades “Loe edasi” avaneb terve postitus, kuid järgmiste postituste lugemiseks pole vaja teha muud, kui edasi scrollida, ei mingit edasi-tagasi hüppamist. Aga alati on võimalus täispostitus jälle väikseks teha ja siis edasi uudistada.

Ühe uue atraktsioonina lisasime blogile küsitluse. Igal nädalal ilmub uus küsimus ja enamasti on see mõni kerge ja pisut humoorikas mõte.

Postituse jagamise nuppe on ilmselt kõik tähele pannud ja arhiiv ning erineva rubriigi postitused on ka kergesti leitavad.

Kui teil on aga mõtteid või soove, mida blogi kujunduses veel olla võiks, tulistage aga. Pole vist väga midagi, millega H. hakkama ei saaks. 😀 (Eksju, kallis?)

Üldiselt on see blogimine üsna naljakas asi. Kirjutan oma tegemistest ja mõtetest, millega annan ära üsna suure osa oma privaatsusest. Kindlasti on asju, millest ma siin ei kirjuta ja vahel mulle tundub, et on teemasid, mis vajaksid palju põhjalikumat selgitust. Siis mõtlen aga, et miks peaksin ma end kuidagi õigustama või välja ütlema asju, mida ma tegelikult ei soovi, lihtsalt selleks, et keegi ei saaks siis valesti mõelda. Ma usun, et iga inimene saab aru, et kõik pole nagunii nii must ja valge, kui ehk paistab.

On asju, mida ma ei kirjuta! On asju, millest ma olen kirjutanud, kuid tagantjärgi mõtlen, et ehk poleks pidanud. Lõppude lõpuks on see ju minu pisikene elukene, mida ma täiesti vabatahtlikult olen nõus jagama, (ja tegelikult mulle meeldib see) kuid aeg-ajalt võtan endale vabaduse mõni teema puudutamata jätta. Aga võib-olla on jällegi teemasid, millest ma peaksin kirjutama, aga mille peale ma pole ise tulnud. Kui selliseid asju peaks olema, siis andke mulle märku.

Tegelikult on mul aga äärmiselt hea meel, et igapäevaseid lugejaid aina juurde tuleb. Mulle tundub, et minu pisikene blogi-lapsekene hakkab juba teismeliseks saama, sest lisaks ninnu-nännule tekib ka natukene tõsisemaid arutelusid ja mõtteid. Ma olen väga rõõmus, kui te kommentaariumis oma mõtted kirja panete ja minuga kaasa arutlete, olgu need siis positiivsed või negatiivsed mõtted. Te olete leidnud aja, et MULLE endast märku anda, see on nii tore!

Nädalavahetus on aga möödas ja mina kohe-kohe Tartusse jõudmas. Nädalavahetus kodus möödus nii kiiresti ja oli väga mõnus. Tähistasime mu venna ja ta elukaaslase kihlust, veetsime päeva vanaemaga, küpsetasime vahvleid, tegime natuke tervisekõndi ning maiustasime lõpuks suitsetatud kalaga. 🙂

Aga ma olen uueks nädalaks valmis!

Pai,
Laura.