Igavesti nõme on haige olla. Täna enam nii kõrget palavikku ei ole, aga kerge suremise tunne on ikka. Seda postitust kirjutada on juba üsna korralik katsumus, aga ma nii tahan oma kogemusest teile kirjutada.

Koolitus oli AMAZING, nagu arvata võib. Ilmselgelt põdesin ma üle ja kartsin palju palju hullemat. Tegelikult oli kogu õhkkond chill ja koolitaja väga lahe.

Sõitsin Riiga koos ühe teise eesti tüdrukuga juba reedel. Nii saime end hotelli rahulikult sisse seada ja hommikul rahulikult ärgata ja õigeks ajaks kohale jõuda. Ööbisime Dodo hotellis, mis asus kesklinnale väga lähedal ja oli oma hinda sajaga väärt.

Aga see selleks, räägiks ikka koolitusest eksole. 😀

Esimesel päeval rääkisime üsna palju teooriast, tegime ühe täispika trenni ja päeva lõpus pidime juba ühte lugu juhendama. Mina sain omale triitsepsiloo. Ilmselgelt on mu käed kõige nõrgemad ja korraks tekkis hirm, et kuidas ma ikka hakkama saan. Nagu ikka, mõtlesin üle! Tegelikult oli kõik väga okei, sain treenerilt vaid kiidusõnu ja lubas mul õhtul puhata, sest “sul on tehnika ja koreograafia selge”.

Teiseks päevaks tuli ettevalmistada ka teine lugu. Minu jaoks tähendas see biitsepsit. Mulle hullult meeldib 92. kava biitsepsilugu. 😀 Aga oma trennides ma alati suren seda tehes, sest, again, mu käed on mega nõrgad.

Kõige rohkem kartsin ma saada õlalugu, sest siis oleks ma ilmselt otsad andnud, aga sellega läks õnneks.

Teist päeva alustasime kohe täispika pump’iga, mida juhendaja filmis. Hiljem vaatasime kõik videod läbi ja kuulasime kommentaare. Mulle meeldis meie treener, sest ta kiitis alati kõiki, aga tõi välja ka puudused ja asjad, mida parandama peaks. Noh, minu videoklippi kommenteeris ta üsna lühidalt. Vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: “You are really good, believe it!” Teistele ikka rääkis pikemalt, mida ja kuidas, aga mulle see üks lause. No vot, eks ma siis proovin endasse uskuda.

Kui teise päeva lõpus nö viimane hindamine oli ja kava täispikkuses läbi tegime, elasime lõpuks juba kõigile kaasa, sest lihased andsid korralikult tunda. Mina püüdsin ka asja nautida ja mitte mõelda sellele, et mind hinnatakse. Oma lugusid lõpetades tuli treener mu juurde, viskas plaksu ja ütles: “Väga hea, nüüd sa oled endas kindel ja naudid seda, väga tubli!” Olgu öeldud, et kellelegi teisele ta nii ei teinud. (Hull eneseupitamine tundub, eks, aga päriselt oli ka nii.)

Ja tammtaraa, sain oma PASS-i kätte ja olen selle üle väga rõõmus! Nüüd on mul kolm kuud aega, et teha litsentsivideo ja siis olen ma täieõiguslik BP-instruktor. Aga juba praegu võin ma rühma ette minna, mis on mega awesome!

Mul on nii hea meel, et Elari minus potensiaali nägi ja mind nii kaua tagant utsitas, kuni ma end koolitusele ära registreerisin. Ma ise olen enda kõige suurem vaenlane. Ma ei usu endasse piisavalt, kahtlen ja mõtlen kõik palju hullemaks! Aga ma pean ütlema, et peale neid koolitaja sõnu.. ma vist ikka olen päris hea selles! Noh, Elari ütles ka muidugi mitu korda, et “ma ju räääkisin sulle,” aga mina ei tahtnud uskuda. Millal see enesekindlus täielikult olemas on, kes teab, aga ma teen edusamme!

Ühesõnaga, see kogemus oli sigalahe ja täiesti vabalt võib öelda, et see on jälle üks elumuutev samm. Minust saab treener! How f*cking awesome is that?

Ühesõnaga, tänks Elari, et sa minusse usud, tänks tädi, tänu kellele ma seda koolitust endale lubada üldse sain, tänks H, et sa nii toetav oled, ja mega suur tänks mu armsad sõbrad, kes mu tegemistele kaasa elavad!

Laura!