“The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.” – ― C.G. Jung
Kuna mul veel sünnipäeva pilte arvutis ei ole, ei hakka ma sünnipäevapeost rääkimagi. Selleks, et blogiaktiivsust üleval hoida ja lugejaid tagasi/juurde meelitada mõtlesin siiski miskit kirja panna.
Tänase õhtupooliku olen ma mõelnud, kui kummalised ühed inimsuhted olla võivad. Olgu see siis suhe kahe sõbra vahel või suhe mehe ja naise vahel, keeruliseks võib mõlemal puhul minna. Seda, kui kiiresti võib võita või kaotada sõpra, olen ma omal nahal tunda saanud. Samas juhtub see kõik alati mingi põhjusega ja eriti tore on, kui me kõigest midagi ka õpime. Mida rohkem veedan ma aega oma sõpradega, seda rohkem ma tunnen, et õpin iseennast tundma. Praegu on minu ümber need inimesed, kes muudavad mind paremaks inimeseks. Nii lihtne see ongi, leia inimesed, kes aitavad sul parem inimene olla!
Teine, ja minu jaoks palju keerulisem suhtevorm, on suhe mehe ja naise vahel. Ka selle suhte puhul saab kõik alguse sõprusest. Praegu olen ma ise üsna suures pudrus. Tutvusin USAs ühe tõeliselt ägeda inimesega, kellega sain kahjuks liiga vähe koos aega veeta. Ometi on ta üks minu igapäevastest vestluskaaslastest nii facebookis kui skype’is. Temaga on lihtne suhelda, me mõtleme ühtemoodi, näeme maailma ühtemoodi. Selle lühikese aja jooksul, mis meil koosolemiseks oli, ütles üks kõrvaltvaataja, et meie puhul on küll tegemist kui mitte “match made in heaven’iga”, siis vähemalt hingesugulastega. Mina ei pööranud sellele kõnekolksule alguses üldse tähelepanu, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma seda tunnen. Siiski siiski näen ma selles kõiges vaid üht ääretult vinget sõprussuhet. Selleks, et lugu keeruliseks läheks, on ikka vaja, et üks osapool ära armuks, ja see juhtuski.
Mis mu valikud praegusel juhul on? Armunud inimene pidavat kõigeks valmis olema ja tundub, et tema on ka, sest alla andmine ei pidanud mingi valik olema. Mida ma siis teen? Õnneks oleme me mõlemad hästi ausad ja seetõttu teab ta väga hästi, et mina näen teda praegu ainult kui sõpra. Aga kas on võimalik, et sellisest sõprusest midagi ikkagi välja tuleks? Ja kas suhe inimeste vahel, kes elavad teine teises maailma otsas, on võimalik? Mina olen segaduses, samas ei taha ma kaotada sõpra, kellega rääkides ma muule ei mõtlegi. Üht ma tean, tegemist on tõesti hea mehega, aga kas ainult sellest piisab?
Ma tegelikult ei tea, kas selline üsna avameelne postitus on mõistlik, aga kui keegi mulle nõu oskab anda, siis palun kirjutagu mulle, mina küll ei tea, kuidas edasi minema peaks.
Laura.
