Ma poleks päriselt uskunud, et minu pisikene postitus võiks tekitada nii palju erinevaid arvamusi ja vastukaja.

Minu eelmise postituse mõte oli lihtsalt reaalselt näidata, et selle enamasti naeratava ja elurõõmsa tüdruku sees toimub palju rohkem, kui välja paistab. Et see, mis välja paistab ja mida me üritame teistele näidata, ei pruugi üldse olla see, mis tegelikult toimub.

Me kõik tahame ju näidata, et meie eludes on palju värve ja rõõmu, me keegi ei tule väga lihtsalt oma muredest avalikult rääkima, sest me ei taha olla haavatavad. Mina tahtsin lihtsalt aus olla ja kirjutada sellest, mis toimub siis, kui keegi ei näe.

Ma olen tõesti teadlik, et maailmas sünnib kohutavalt palju halba. Maailmas tõepoolest on palju hullemaid asju, kui see, et lemmikkleit ei sobi selga. Inimesed kannatavad kohutavate haiguste käes, paljudele pole antud seda, mis minul on. Ka oma eriala õppides olen seda kõike näinud. Ma olen terve inimene, ma näen oma kalleid inimesi ja looduse värve, ma kuulen linnulaulu ja ema julgustusi. Ma olengi õnnelik inimene, sest mul on armastav pere, suurepärased sõbrad ja kõik võimalused, et elada!

Ometi pean iga päev endaga tõtt vaatama. Ebakindluse tõttu olen ma jätnud tegemata mõned väga vahvad asjad, oma ebakindluse tõttu olen ilma jäänud armastusest. See tõepoolest mõjutab mu elu! Ma olen alati olnud väga seiklushimuline, ma tahan näha maailma, ma tahan rännata, tutvuda uute inimestega ja vanaduspõlves mõelda, et kui kuradima äge noorusaeg mul oli. Aga kas ma saan kõike seda kogeda, kui ma iseennast selle kõige juures ei armasta? Kas ma saan avada end mõnele mehele, kui ma enda suhtes nii kriitiline olen? Kas see siis pole oluline? Kas see pole MINU elus oluline? Ma ju saangi ainult iseenda elu elada, või mis?

Ma ei tea, kas ma suudan end praegu nii selgelt põhjendada ja väljendada, sest see kõik kriibib ikkagi hinge. Tee iseendani on raske, aga ma usun ja teen kõik sellleks, et ükskord kohale jõuda. Tasa ja targu.

Leidsin, et lihtsam on kirjutada eraldi postitus, kui kõikide kommentaaride alla selgitusi kirjutada.

Aitäh nende julgustavate ja toetavate kommentaaride eest ja aitäh sulle, Aile, et nii palju aega leidsid ja kõike nii ilusti põhjendasid. See kõik tähendab mulle palju!

Laura.