Ma olen vist kõige viimane, kes lõpuks ka natuke EBA-st räägib. See nädal on energiaga täiesti null seis, midagi ei jaksa teha. Olen omale jälle väikese haigusepoisi külge saanud (lahtise aknaga magamine polnud parim mõte!) ja sellepärast on ka kehv olla.

Aga ma tulin ju blogiauhindadest rääkima.

Meie hääletasime H.-ga koos. Mõnes kategoorias oli ikka hirmus keeruline, sest lemmikuid oli mitu, aga lõpuks tegin valiku selle järgi, kes seda kategooriat nimetades esimesena pähe tuli. Mul polnud aimugi, kui palju Eestis blogijaid tegelikult on ja kindlasti leiab sealt nimekirjast omale head lugemist.

Mis puudutab tervise- ja kaalublogisid, kus ma ka ise kandideerin, siis ma olen esikolmikus juba üsna kindel. Jätan need praegu küll enda teada, sest ma lihtsalt pole nende blogide fänn. Tegemist on populaarsete ja suurte blogijatega, kelle tegemised on küll täiega lahedad, aga jäävad minu jaoks veidi kaugeks. Sellised väiksemad ja “kodusemad” blogid meeldivad mulle selles kategoorias rohkem. Maitse asi. 🙂

Mul endal on aga üks hirmus suur viga küljes, mis puudutab sääraseid võistlusi. Võibolla ma ei peaks seda kirjutama, aga.. Ma olen väga võistlushimuline. Kui ma end kuskile kirja pannud olen, siis ikka selle jaoks, et hästi läheks. Kaotusvalu kui sellist suudan ma teiste eest varjata ja mida suuremaks ma saanud olen, seda vähem ma seda tunnet tunnen, aga.. noh, võita on ikkagi toredam kui kaotada. 😀

Miks ma selle eelmise lõigu kirjutasin, oli puhtalt seetõttu, et ma olen nii mitmest kohast lugenud, kuidas “hääled ei loe”, “lihtsalt tore üritus”, “mind ei huvita mitmendaks jään” jne. Sellesmõttes, et.. see ongi mega lahe üritus ja tegelikult polegi vahet, mitmenda koha keegi saab, vahva on blogijatena kokku saada. Aga minu jaoks on see ikkagi  võistlus ja seetõttu kaasneb ka võistluspinge.

Loen eelnevat kahte lõiku juba mitmendat korda ja mõtlen, et kas on õige see siia jätta.. 

Ehk on see võistlushimu ja -pinge mul lihtsalt juba lapsena külge jäänud. Kõigepealt võimlemisvõistlused, siis kergejõustik ja kooli esindamine, siis võrkpall otsa. Mulle meeldib võistelda, mulle tegelikult meeldib see pinge. Kuna meil läks kõigil kolmel alal (võimlemine, kergejõustik, võrkpall) alati üsna hästi ka, siis ongi kaotamisega natuke raskem harjuda.

Okei, blogimine ei ole minu jaoks ju võistlus. Ma teen seda, sest mulle meeldib see. Üks hobi, mis on mulle andnud lahedaid võimalusi ja ellu uusi ülivingeid inimesi toonud (kõige suuremad tervitused Kristiinale!). Sellestmõttes ei ole see EBA tõesti oluline. Tähtis on see, et ma saan teha midagi, mida ma naudin ja õnneks satub siia inimesi, kes mulle südamest kaasa elavad, nõu annavad ja toeks on! Kulunud väljend aga see tõesti tähendab mulle palju!

Ma väga loodan, et see, mis ma siia kirjutasin, ei jäta kellelegi vale muljet. Ma lihtsalt tundsin, et tahan ausalt rääkida, mis mina sellest arvan. Igatahes olen ma 11. juuni eel ärevil ja loodan, et üritus tuleb lahe! Vahet pole, kes siis võidab. 🙂

Kui sa pole oma lemmikutele veel hääli andnud, siis seda saab teha SIIN (link). Nagu ma ütlesin, leiab minu blogi tervise- ja kaalublogide alt.

Päikest,
Laura

Meeldetuletus, millisena ma seda blogi alustasin! Ma julgen öelda, et sellest tüdrukust pole enam midagi järgi.