Millalgi augustis võtsin end lõpuks kätte ja panin kaalu käeulatusest ära. Võtsin välja patakad ja tõstsin selle kapi kõige kaugemasse otsa.

Alguses oli hästi imelik. Ma olin ju harjunud pea igapäevaselt kaalule astuma. Minu enesetunne sõltus just sellest numbrist. See tähendas seda, et kui number parasjagu “liiga suur” oli, siis võisin ma end terve päeva vihata, end ülima vaalana tunda ja mossitada. Kui number aga olin veidi vähenenud, oli ka minu päev kohe palju parem. Ei kartnud peeglit ja panin ehk kleidi/seelikugi selga.

Aga kas see on siis okei, et üks number meie elu juhib?

Kas me saame end ja oma vormi hinnata selle ühe numbri põhjal? Ei saa ju! Sellepärast oli kaalumise lõpetamine ainuõige valik. Mitte ainult minu kehale vaid vaimule. Umbes kahe nädalaga olin unustanud, et kaal tavaliselt vannitoas oli ega mõelnud enam üldse, mida see number näidata võiks.

Eks mul ole praegu ka mõni päev parem ja mõni kehvem. Vahepeal ongi raskem tunne, näiteks PMS-i ajal või kui õhtusöök on liiga toekas olnud vms. Mõni hommik ärkan aga ja mõtlen, et täitsa kobe tükk ju, pole häda midagi. Aga ma ei hinda end enam mingi numbri järgi. Vaatan, mida peegel mulle näitab ja püüan neid halbu mõtteid tõrjuda. See on pikk protsess, aga ma olen teel.

Foto: Maike Tubin

Eile käis aga mingi kiiks ja otsisin kaalu üles, panin patakad sisse ja… pidin pikali kukkuma! Õudne! Nii suur number! Mis asja? Kuidas? Just eile tundsin end ilusana, just eile vaatasin peeglist, et pole ju hullu midagi. Ja siis selline number! Jah, meil on siin toitumise osas vahepeal veidi kehvemaid aegu olnud. Palju näksimist ja minul päeval jooksul korralike toidukordade puudumine, aga mitte midagi katastroofilist. Praegu olen jälle nö õigel teel ja püüan kehale õigel ajal vajalikke aineid pakkuda.

Aga saate aru, ma ise ei tunne end nii “paksuna” nagu see number eeldaks. Nii et ma panin ruttu kaalu uuesti kapi otsa ja pühkisin selle numbri jälle peast.

Ma olen viimasel ajal ju korralikult trenni teinud. Kehas toimuvad kindlasti muutused ja mingisugune number ei ole näitaja. Mõtlengi, et peaks kehakoostise analüüsi tegema minema. See ehk annab mingisugust aimu sellest, kas ja kui “pekkis” see asi ikkagi on.

Kui ma eile aga trenni andma läksin ja sealsete inimestega asja arutasin, sain hoopis teistsugust tagasisidet. Vestlus algaski sellega, et üks neist mind kõnetas stiilis “muudkui vaatan sind ja sul on ikka nii hea vorm!” Mina muidugi ajasin tagasi ja tõin selle sama numbri välja, mille eest ma mööda päid ja jalgu sain, ups.

Foto: Maike Tubin

Õhtul kodus sain ise ka aru ja leidsin, et sellel välimuse asjal ongi mitu poolt. Mina käin trennis ja näen alati naisi, kellel on MINU arvates kadestamistväärt vorm ja kelle moodi MINA tahaksin olla. Aga ehk seisab minu selja taga keegi, kes mõtleb minu kohta täpselt sama? Ehk on minu vorm kellegi teise jaoks kadestamisväärt?

Tegelikult peaksime me aga olema täpselt enda moodi! Iga inimese keha on erinev, iga naise keha on erinev. Ma tean, et ma ei saa omale kunagi kahemeetrisi modellijalgu, aga ma tean, et ma saan omale tugevad reie- ja tuharalihased, sest minu keha soosib sellist “jõulisemat” vormi. Ja see ongi täiesti okei!

Mul on hea meel, et ma lõpuks sellest kõigest ka ise aru saama hakkan! Mul on hea meel, et ma enam kaalunumbril end mõjutada ei lase. Mul on hea meel, et ma mõistan, et me kõik oleme erinevad. Mul on veel õppimist, et neid “maolenniipaksjakole” päevi veel vähem oleks. Aga mul on ikkagi hea meel, et mul aeg-ajalt neid ahhaa-momente on ja ma ka ise rohkem mõistma hakkan.

Ma loodan, et see postitus andis mõnele sarnases olukorras olijale mõista, et:

-Sa oled palju rohkem, kui number seal kaalul!

-Sinu “ilu” ei sõltu numbritest või etteantud normidest!

-Sa ei pea ega tohi end võrrelda mitte kellegi teisega!

-Sinu keha on unikaalne, armasta seda.

Foto: Maike Tubin

Olge tublid!

Laura