Olen juba eelnevalt päris mitu korda maininud, et mina tahan kindlasti emaks saada ja võimalusel võiks lapsi pigem palju kui vähe olla. Tegelikult tahan ma seda siiani, aga oma õpingute jooksul olen aru saanud, kui suur õnnistus (ma ei oska paremat sõna välja mõelda) on saada terve laps.
Seda vist ütleb iga tulevane ema, et vahet pole, mis soost laps on, peaasi, et ikka terve oleks. Kevadel neuroloogiat õppides nägin, milliseid koledaid arenguhäireid võib tekkida juba raseduse ajal. Täna vaatasime ühes seminaris videot kerge ja mõõduka intellektipuudega lastest. Seda, kuidas nad vajavad abi ja suunamist peaaegu kõiges, mida nad teevad. Lapsed on küll väga vahetud, rõõmsad ja hakkamist täis, just nagu normaalse arenguga lapsed, aga nende vanemate silmist on näha suurt murekoormat.
Ma pole veel ema ega tea, kui suur võib ema armastus tegelikult olla, aga mul on ikkagi hirm. Ma tean, et selle kõige peale ei tohiks üldse mõelda, sest oma mõtetega me tavaliselt endale halba ligi tõmbamegi, aga kuna ma selle kõigega justkui kokku puutun, muudab see veidi nukraks küll.
Jäin selle kõige peale täna pikalt mõtlema…
Elu pole kunagi õiglane olnud ja erivajadustega lapsi sünnib edaspidigi. Keegi ei ütle, et need lapsed sellepärast kuidagi halvemad oleks või et neid peaks ühiskonnas tõrjuma. Siiski tahaks alati kõigile ju ainult parimat.
Eneseväljendamine ei tule mul praegu väga hästi välja, aga teadvustagem tõsiasja, et üks inimelu tõesti on ime!
Lapsed on vahvad nagunii, olgu nad nii erilised kui tahes! Ja ema armastus ei sõltu ilmselt ka sellest, kas laps vajab erilisemat kasvatust või mitte.
Emmed võiksid kommentaaridesse kirjutada ema armastusest. Äkki on kellelgi kodus kasvamas või teab mõnda erivajadusega last? Kuidas selline olukord pere mõjutab?
Vahva on see, et mina saan ilmselt nende laste tulevikku kujundada, olla üks suur osa sellest, kui iseseisvaks nad oma elus muutuvad. Tänuväärne töö, kas pole?
Laura!
8 kommentaari
Maarja
17. okt. 2014 at 12:49Emaarmastus on üks suurimaid tundeid, mis ühe naise sees olla võib. Kõik emad teavad, et see tunne on kõige võimsam, mis su meeled hõivata võivad. Sa teeksid ükskõik mida, et su lapsel hea oleks. Poleks ka palju palutud, kui peaksid end lapse nimel ohverdama. Tingimusteta armastus. Ma ei räägi küll kõigi emade eest, aga minu jaoks on minu laps kõige südamelähedasem, kõige armsam, kõige armastusväärsem. Isegi armastus oleks vähe öeldud.
Maailm ongi üks kole paik, kus juhtub igasuguseid koledaid asju, nende hulka kuuluvad ka puuded, vigastused ja erivajadused. Iga ema on ära teeninud terve lapse. Aga kahjuks see nii siin ilmas ei toimi.
Vaatasin hiljuti Kodutunde saadet, kus remonditi ühe pere maja, kus elas arengupuudega laps. Ma ei suutnud ükskõikseks jääda seda vaadates. Mida kõike need vanemad on läbi pidanud elama. Seda ei sooviks ka oma kõige vihatumale vaenlaselegi. Vaatasin samaaegselt oma last, võtsin ta sülle ja kallistasin tugevalt. Pisaraid peites. Ma olen iga päev tänulik, et mul on terve laps. Ja hindan sügavalt neid, kes on võtnud nõuks selliseid lapsi aidata. Minul aga süda tilguks verd ja mina sellise ametiga toime ei tuleks. Peale lapse sündi hakkad vaatama elule hoopis teise pilguga. Kui õrn ja habras võib inimelu olla.
Laura
18. okt. 2014 at 09:42Ma ei suutnud kohe kommentaarile vastatagi.
Aga ma saan aru, et emadus on ilmselt kõige ilusam asi maailmas! Sellepärast ei saa ma aru ka vanematest, kes oma laste peale kurjalt kätt tõstavad ja hirmsaid asju teevad.
Tõepoolest soovin ka mina, et kõigile sünniks vaid terved lapsed, aga reaalsus on hoopis teine.
Ma arvan, et minu maailmapilt muutub ka siis, kui ükskord ise ema olen.
Suur pai sulle ja sinu lapsele! 🙂
Alley
17. okt. 2014 at 01:23Lisaks emaarmastusele tundub mulle, et sügav sisemine soov erivajadustega lastega töötada ja nende heaks midagi teha näitab sama moodi inimese suurt südant ja hinge. Väga tänuväärne töö kahtlemata!
Isiklikud kogemused mul erivajadustega lastega puuduvad, küll aga olen viimasel ajal natuke täiskasvanute koolitamisega tegelenud ja päris tihti juhtub gruppidesse ka erivajadusega täiskasvanuid. See on olnud päris heakogemus, sest mul puudub igasugune eripedagoogiline või üldse pedagoogiline ettevalmistus. Samas ühes grupis võib olla koos nii erivajadusega inimene kui ka keegi keskmisest tunduvalt intelligentsem, kes lihtsalt oma lennuka karjääri ühel astmel hetkel on. Kõigi nende erinevate inimeste tähelepanu tuleb hoida ja seejuures ka teatud asjad neile selgeks teha ja õpetada. Kuna ma asja ei jaga, siis täpset hinnangut anda muidugi ei oska, aga pakun, et tegu on olnud sama moodi kerge või mõõduka vaimu- ja/või füüsilise puudega inimestega. Muide enda eripäradest räägivad nad väga vabalt. Üks jäi mulle peale loengut ise jutustama, et temal on näiteks probleeme keskendumise ja ettearvamatu käitumisega. Isiksusena on nad aga kõik tohutult erinevad olnud nagu inimesed ikka. Mul on meeles üks tõenäoliselt asperger kerge intellektipuudega, kes terve loengu kuulas, konspekteeris, käis vaheajal küsimas ja lõpuks kirjutas eksamitöö 97,5% (grupi parimaid). Enamasti ongi nii, et erivajadustega inimese õpimotivatsioon keskmisest kõrgem olnud. On muidugi ka neid, kelle jaoks töö ja minu loeng on lihtsalt üks järjekordne segav faktor nende maailmas või palgapäevast palgapäevani kulgemisel. Jällegi – nagu mõned inimesed ikka on. Samas ühtegi erivajadusega inimest mul siiani eksamil läbi ei ole kukutada tulnud. Ja ma ei saa neile punkte lihtsalt niisama ära kirjutada, sest edukas eksamitöö tähendab teatavat liiki tööks nõutavate eriteadmiste omandamist tõendavat sertifikaati. Palju on täiskasvanud erivajadusega inimeste hulgas kahjuks paistmas madalamat enesehinnangut, kui neil tuleb nö tavaliste inimestega samas grupis hakkama saada. Paljud ütlevad kohe, et ma nagunii ei tee eksamit ära ja nagunii ei saa aru. Samas kui koos küsimusi vaatame, saavad aru küll ja oskavad vastata ka.
Ühesõnaga mulle on tunne jäänud, et lisaks erivajadustega lastele praktiliste oskuste ellu kaasa andmisele oleks väga oluline ka nende väärtushinnangutega tegelemine. Õppimist, tööd ja iseennast väärtustades on neil tunduvalt lihtsam ühiskonnas hakkama saada.
Laura
18. okt. 2014 at 09:45Minul on tunne jäänud, et paljud lihtsalt kardavad erivajadustega inimesi. Ei teata, kuidas või mismoodi peaks neile lähenema või suhtlema vm. Tegelikult on need inimesed aga väga vahetud ja toredad.
Sinu viimase mõtte võtan küll endaga kaasa, just seda iseenda väärtustamist. Seda on tegelikult meil kõigil ju vaja!
Aga väga toredad kokkupuuted! See on sulle ilmselt väga heaks kogemuseks olnud. 🙂
Aili
19. okt. 2014 at 07:35Minu kokkupuude erivajadustega inimestest, on olnud küllaltki minimaalne. Küll aga ei unusta ma vist mitte kunagi seda tunnet, kui olin ca 15-nädalat rase ja mulle helistati neljapäeva õhtul haiglast (kella 8 paiku!) ja paluti järgmisel päeval esimese asjana haiglasse tulla, sest vereanalüüsidega ei olnud kõik korras. Eelnevalt teadsin, et Downi sündroomi risk oli olnud ca 1-450le. Ämmaemand aga ütles, et see ei ole siiski nii suur risk (samas teised riskid olid kõik 1-10000le… või mis see kõige vähemtõenäolisem arv seal oli). Igatahes jah, arst helistas ja ütles, et tal vaja järele kontrollida. Lisas veel, et ma ei pea muretsema ja võtaksin asja rahulikult.
Võid ainult ette kujutada kui “rahulik” ma olin. Pidin sellel õhtul endal silmad peast välja nutma. Röökisin hirmust nagu segane, sest ma ei kujutanud endale ette, mis siis saab, kui ongi väga kõrge riskiga (või õigemini, et kinnitatakse, et ongi tulemas erivajadustega laps).
Paratamatult korrutati mulle palju seda, et kui on selgumas, et laps tuleb erivajadustega, siis teha kindlasti aborti. Siiani ei vaata neid inimesi väga hea pilguga, sest minu silmis ei ole selline asi kõige lihtsamate killast, et aktsepteerida. Ma ei suutnud juba siis, 15-nädalat rasedana ette kujutada, et pean oma lapsest loobuma.
Huuh, segane jutt… aga see emotsioon on minu sees ilmselt elu lõpuni. Mul oli nii suur hirm lihtsalt enda lapsest ilma jääda. Noh, ja siis lõpuks tuli välja, et haiglas aeti mingit analüüsid sassi (täpselt ei mäletagi enam, mis valesti tehti)… ehket tekitati paanika täiesti ilmaasjata :/
Laura
19. okt. 2014 at 10:09Issakene, selline läbielamine võis kindlasti hirmus olla!
Aga lõpp hea, kõik hea! Ja sul on nii äge kutt, muudkui muigan Instagramis su piltide peale. 🙂
Neiu
19. okt. 2014 at 06:43Minu enda õel on I tüübi diabeet, mis tähendab siis rasket puuet. Lisaks sellele faktile aga ka pidevat hirmu ja muretsemist, kartmist, et ehk on suhkur kõrge, et äkki on tal valus või paha olla, et äkki tekivad tüsistused, et äkki…..
Tuttaval(ehkki eelistan öelda “endisel tuttaval”, tegu on meie sugulase naisega) on tugeva arengupeetusega laps, kellel aju ilmselt epilepsiahoogude ajal kannatada on saanud, AGA!! – teades, et see ema raseduse ajal suitsetas ja jõi ning lapsega alles siis neuroloogile läks, kui laps 7-aastane oli, julgeks teda süüdistada küll. Lisaks sellele, et hetkel 8-aastasel poisil on hüperaktiivsus ja tähelepanu häire, ei oska ta rääkida(räägib silpide, häälitustega), ei mõista moraalseid norme(kakas meile tuppa näiteks mõne kuu eest, lasteaias kiusab ja lööb lapsi) jne. Tädi on töötanud Maarjakoolis kokana(aga see tähendab ka siiski kokkupuudet nende lastega) ja sõbranna õpib sarnaselt sinule eripedas.
Laura
19. okt. 2014 at 10:11Appikene! Sellisel hetkel tekib küsimus, et miks sellised inimesed üldse lapsi saavad? See laps oleks võinud veel väga korraliku tuleviku saada. Nüüd sõltub aga oma elu lõpuni kellestki teisest. Nii kahju!