Ma olen alati emaks tahtnud saada. Olen alati tahtnud tunda seda kõige suuremat ja piirideta armastust, mida üks vanem oma lapse vastu tunneb. Nüüd on mul kaks imevahvat tütart ja ma ei saaks rohkem tänulik olla. Minu unistus on täide läinud!

Aga emaks olemine pole lihtne. Mitte et ma seda kunagi üldse arvanud oleks, aga mida see tegelikult tähendab, ma enne ei teadnud. Kui me igapäevaelus võtame omale igasuguseid rolle ja saame osasid neid ka vahetada, siis emarollis oleme 24/7. Pole sellist varianti, et ok, täna ma ei jaksa ema olla. On küll tore, kui vahel on võimalik endale täitsa iseendaks olemise aega saada ja ehk kodust eemalegi minna, aga sellega kaasnevad enamasti süümekad ja muud täiesti ebavajalikud mõtted. No ei oska seda “turn-off emaroll” nuppu vajutada ja võibolla ei peagi.

Pika sissejuhatuse lõpuks tahtsin ma tegelikult jagada lihtsalt seda, kuidas ma end natuke kehvasti tunnen. Ma naudin emaks olemist väga, aga nüüd, kus ma olen kodune olnud juba peaaegu 3 aastat, tunnen, kuidas mingi sisemine rahutus ja saavutusvajadus endast nii tugevalt märku annab. Janette beebiaeg oli väga keeruline ja väsitav ja siis keerles minu kogu maailm tema ümber. Anelle on hetkel veel pigem chill beebi, aga samas on ta ka veel liiga väike, et ma julgeks hõisata. Ehk et ma ei tea veel, mis saama hakkab. Kui juhtub, et Anelle enam ka üks hetk hästi ei maga ja nõuab rohkem tähelepanu, kardan jälle sinna emmeks olemisse ära kaduda.

Samas olen ma ka seda meelt, et see päris beebiaeg on ju nii lühike ja on täiesti okei see aeg oma lapsele pühenduda. See on muidugi väga individuaalne ka, mõni läheb kodus olemisest kiiresti lolliks ja vajab kohe mingit muud väljundit, mõni suudab väga rahulikult lihtsalt emme olla. Ma ühtpidi olen see teine variant, aga kuna ma nüüd olengi ainult kodune ema olnud nii pikalt, hakkab see esimene variant aina enam esile kerkima.

Järgmine error tekib aga sellest, et ega ma ei tea, mida ma siis lisaks teha tahan. Kes see Laura on, kui ta ema ei ole? Mis oleks see miski, mis aitaks mul natuke oma tassi täita ja oma ajurakke veidi rohkem kasutada? Pole õrna aimugi. Esiteks on tunne, et ma ei oska ju midagi. Teiseks on mul ikkagi 3-kuune rinnapiimal beebi kodus, mis seab igatpidi suured piirangud.

Ahh, ma ei tea.

Ketran neid samu mõtteid igapäevaselt peas, aga kuskile ei jõua. Blogimine on muidugi üks tore hobi, mida tahaks nii paljugi elustada, et postitused ilmuksid regulaarselt, näiteks kord nädalas. See on selline tore mõtete jagamise koht ja kui ma hoo sisse saan, tundub, et ka teie elate ja mõtlete rohkem kaasa ja see väike blogipesa annab mulle palju juurde. Seega ongi üks võimalus selle sama blogiga siin natukene tublim olla.

Aga edasi? Võiks ju õppida midagi. Selleks aastaks olen ma aga kõik sisseastumised maha maganud ja ega mul selget visiooni siiani ka pole. Ma tegelikult õpiks hea meelega midagi täitsa uut. Üks hetk on nagunii vaja tööturule naasta ja siis võiks ju midagi osata ka. Õpetajaks ma minna ei taha ja ega mul siis rohkem nagu polegi mingeid variante. Ma räägin, täitsa rumala inimese tunne on. Ise juba 30-le nii lähedal, aga miskit suurt ja tähtsat ametit pidada ei oskagi. Aga mida õppida, ma ei tea!

Trennide andmine oleks üliiitore! Aga see tundub suht võimatu. Esiteks olen ma paks, olematus vormis ja teiseks, kes mind ikka enam kampa tahaks. Jaa, ma ilmselt olen veidi dramaatiline, aga ausalt ka olen ülekaalus ja korralikult trenni tegin viimati aasta tagasi. Et mis treener ma ikka enam olen.

Janette küll alustab septembris lastehoius ja kui kõik hästi läheb ja ta seal tõesti käima hakkab, on mul ehk Anelle kõrvalt võimalik ka jõusaali jõuda. Lihtsalt, et saaks kodust välja ja oma asja teha, sest trenn on tegelikult see “minu” asi. Kuna Jander ikka enamasti kodukontoris, oleks täiesti okei Anelle uneajal ise kiire trennitiir teha. Liiga palju ma samas loota ei julge, sest koroona võib siin kõik pea peale keerata veel. Aga väike lootus ikkagi jääb ja nii on ehk võimalik mingisugune vorm ja väljanägemine taastada.

Vot selliseid mõtteid tahtsingi jagada. Olen omadega natuke puntras lihtsalt. Naudin emaks olemist, aga vajan midagi veel. Nüüd vaja lihtsalt välja mõelda, mis see midagi olla võiks. Help!

Vähemalt võtsin end kätte ja hakkasin oma toitumise, ebakindluse ja kehapildi erroritega tegelema. Arvan, et minu kogemus võiks kedagi veel aidata, nii et luban ka sel teemal täpsemalt kirjutada, pean lihtsalt natuke kauem asjas sees olema.

Laura