Nädalavahetus ja vaheaeg on märkamatult otsas. Vahvaid toimetusi ja mõnusaid puhkepäevi jagus nädalasse küll, nii et homme ikkagi rõõmsalt tööle. Eks rõõmustamiseks on põhjust ka seetõttu, et ainult 6 nädalat on õppeaasta lõpuni! Kuhu see aasta kadus??
Tegelikult tulin ma nädalavahetusest rääkima. Käisime mu armsa sõbranna sünnipäeva Rootsi kruiisil tähistamas. Ma ütleks, et oli selline mõnusalt rahulik kruiis. Nautisime häid sööke, tantsisime natuke ja ega Stockholmis shoppamine ka tegemata jäänud.
Ostsin omale üle pika aja paar uut hilpu ka – ühe pluusi ja seeliku. Olin nii valmis uue outfitiga laeval ringi liikuma ja siis.. panin kajutis seeliku ja pluusi selga, vaatasin ennast ühtpidi ja teistpidi ja noh.. hakkasin nutma. Alles ma siin kekutasin, et kõhulihased hakkavad ilmet võtma ja blabla. Tundsin end eile niiiii paksuna! Reede õhtul sõime laeva restoranis, laupäeval korraliku hommiku- ja õhtusööki. Ehk et söödud sai päris palju ja ilmselgelt jättis see ka kehale jälje.
Tegelikult ma just mõtlesin, et ma olen leidnud päris hea tasakaalu, et suudan nädala sees okeilt süüa, ise mingit kräppi ei osta, samas end üleliia ei piira. Ja siis tundsin ma end eile õhtul kohutavalt! Kohe eriti koledalt, paksult ja rõvedalt! No täielik enesehaletsus, mõttetu!
Kalender näitab, et reisini on jäänud täpselt 7 nädalat! Mul on napilt alla kahe kuu aega, et rannavormi saada! Kuidagi väga suur tahtmine on endale väljakutse esitada. Aga mingeid lolle “lubadusi” või “keelde” ma omale anda ei kavatse.
Kui ma reedel kaalusin 64,5 kg, siis oleks hirmus lahe 7 nädalaga 4 kilokest alla saada. Samas ei taha ma kaalu üle obsessima hakata ja sellepärast püüan ma vähendada ümbermõõte. Panen mõõdud homme kirja ja start! Plaan on palju liikuda, trenni teha ja normaalselt süüa. Lisaks tuli mulle appi kupud.ee ja tselluliit hakkab ka tuult alla saama, sellest aga homme juba täpsemalt.
Olgem siis ikka tublid, suvi tõesti pole kaugel (mis siis, et täna lund sadas)!
Laura.
Leia Lauriita Facebookist – https://www.facebook.com/lauriitak/
ja Instagramist – https://www.instagram.com/lauriitak/
8 kommentaari
Aili
25. apr. 2016 at 08:50Unusta kaal! Ausõna, mu maailm ja suhtumine trenni muutus sellel hetkel täielikult kui seadsin endale teised eesmärgid. Õnneks sa kirjutasidki, et parem on ümbermõõtudele keskenduda ja nii peadki tegema! Sama moodi keskendu kõigele sellele, mida su teha suudab teha. Järjepidevus on tulemuste alus. Iga inimene areneb omas tempos.
Ma olen elu aeg arvanud, et mu “ideaalne kaal” on midagi 53-55 kilo vahepealset. Hetkel kaalun sellest “ideaalist” rohkem ja ütlen ausalt, et ma ei tahakski kaaluda 53 (sellisel juhul peaksin osa võtma bikini fitness võistlusest ja oleksin ilmselt luu, nahk ja lihas :D). Kehakaal ei ütle kui palju sa suudad teha kätekõverdusi, kui kaua teha plank’i, kui kiiresti jooksed maratoni. Kehakaal on kõige ebaolulisem faktor sellel teekonnal.
Võta need järgmised nädalad (ja kogu ülejäänud elu) selleks, et tõeliselt nautida seda teekonda! Naudi seda, mida pakud enda kehale. Naudi, mis tunde trenn sinus tekitab ja sa tead ju isegi kuiiiii hea see tunne on! Täpselt selle tunde pärast teegi seda kõike! Ole tänulik, mida su keha suudab teha ja olen kindel, et varsti vaatad end peeglist ja sul on naeratus näol (vahet pole kas kaal on langenud või mitte).
Laura
25. apr. 2016 at 06:28Ma juba nädal aega võtan hoogu, et kaal vannitoast ära kaotada. Praegu on ikka liiga suur kiusatus sinna igapäevaselt peale ronida ja siis pettuda. Nüüd tuleb asi ära teha! Viimased nädalad plankides ja treenides, nägin tegelikult just peeglist, kuidas keha muutus, mis siis, et kaal sealjuures mitte. Sul on tõsine õigus, et keskenduma peaks sellele, milleks mu keha võimeline on!
Aitäh sulle julgustuse eest! Hea tunde ja naudingu pärast – saan hakkama küll. 🙂
Nautleja
25. apr. 2016 at 08:55Olles vahelduva eduga Su blogi jälginud, ütleks et probleeme pole Sul mitte kehakaalu, vaid enesekindlusega. Oled kena noor naine, kes on heas vormis. Õnnelikkus ei võrdu väikse kehakaaluga. Lisaks on Sinust mulje jäänud kui emotsionaalsest sööjast. Kuni vaimse poolega ei tegele, jäädki oma isudega võitlema. Olen selle ise omal nahal järgi proovinud. Edu!
Laura
25. apr. 2016 at 06:31Tabasid oma kommentaariga naelapea pihta! Jah, enesekindlus puudub, olen emotsionaalne sööja ja vaimselt tasakaalust väljas (kuigi praegu oleks asi nagu ikkagi üsna stabiilne). Abi otsimine on minu jaoks miskipärast nii raske. :/
Liina-Liis
1. mai 2016 at 10:18Miks sul on raske abi otsida?
Laura
2. mai 2016 at 01:43Sest ma tahaks endale ikka sisendada, et mul pole viga midagi, et lihtsalt halan. :/
majonees
26. apr. 2016 at 10:24https://www.kon.org/urc/v5/greening.html
See on kellegi essee või uurimustöö naiste objektifitseerimisest ja kehaosade “tükeldamisest” meedias.
Lugedes lõiku (sorry, ma ei hakka tõlkima),
Indeed, the objectification of women is evident in our society where women are constantly sexualized, but the dismemberment of women has yet to receive the consideration and exploration it deserves. Kilbourne (2002) suggested that the dismemberment of women is a monstrous problem in advertising. Dismemberment ads focus on one part of the body, e.g., a woman’s breasts. Typically, dismemberment ads employ female body parts for the purpose of selling a product. Dismemberment ads promote the idea of separate entities. These ads overtly and covertly encourage a woman to view her body as many individual pieces rather than a whole. Dismemberment ads leave many women feeling that their entire body is spoiled on account of one less than perfect feature. If a woman has less than satisfactory legs, then her potential for beauty is spoiled. In other words, if every body part is not flawless, then the possibility for beauty is ruined. As previously mentioned, girls and women are conditioned from a young age to view the body as a “work in progress” or something in constant need of alteration. Instead of being satisfied with their body as a whole, they concentrate on what separate entities they lack. Many women compare their bodies and sexuality to the eroticized images that are plastered on billboards and television and in magazines and movies (Kilbourne, 2002).
, tulid Sina meelde.
Ma ei hakka nõu andma, ma ei ole targem kui Sina. Ent mida rohkem ma saan teadlikumaks, mis minu ümber mõjutab minu arvamust iseendast ning kellele minu langenud enesehinnang kasuks tuleb.. Noh, see avab silmad.
Laura
2. mai 2016 at 01:44Väga asjalik! Lugesin seda mitu korda, aitäh!