Rasedaks jäämine ja lapse ootamine on imeline kogemus. Emaks saamine on olnud alati üks minu elu eesmärke ja unistusi.

See kõlab ilmselt kummaliselt, aga ma sain aru, et ma olen rase juba enne, kui triibud testil seda kinnitasid. Mu keha muutus kohe, tunne minus muutus. Muidugi püüdsin ma end ikkagi maa peal hoida, sest tõenäosus esimese proovimisega kohe rasedaks jääda pole teab mis suur, aga ma nii väga lootsin ja tahtsin seda. Ja kui need triibud minu sisetunnet kinnitasid… üüratu rõõm, mis ei tahtnud justkui sisse ära mahtuda. Me saame lapse! Meist saavad lapsevanemad! Minust saab ema!

Testisin tegelikult üsna vara, enne kui päevad oleks pidanud üldse olema. Üldiselt on mõistlik rasedustesti teha siis, kui päevad ära jäävad. Ma tegin neid varase testi aga juba 4-5 päeva enne oletatavaid päevi. Mäletan, kuidas ma värisevate kätega testi vaatasin. See oli päev enne meie tähtpäeva. Nägin õrna teist triipu! Jander oli haige ja magas alles. Seisin keset elutuba ja mõtlesin, et mis nüüd siis. Elevus oli liiga suur, et oleksin suutnud Jandrile mingi üllatuse planeerida. Lendasin magamistuppa, viskasin testi nina alla ja korrutasin, et “siin ju on teine triip, vaata ometi!” Jander pole väga hommikuinimene ehk et tal võtab pildi ette saamine aega. Ta ei saanud midagi aru. 😀 Hõõrus seal silmi, vahtis testi, vaatas mind ja oli kahtlev. Aga kui juba ülesse ärkas ja selgema pildiga testi vaatas, nägi ka tema seda õrna teist triibukest. Parim aastapäevakink!

Sama palju kui ma olin rõõmus, olin ma ka hirmul. Mis siis kui kõik ei lähe hästi? Mis siis kui rasedus katkeb? Mis siis kui beebi pole piisavalt tugev? Kõik need küsimused ja hirmud, mida ma küll püüdsin tõrjuda, kuid mis ikka aeg-ajalt pinnale ujusid. Tundub, et emahirmud saavad alguse kohe, rasedusest teada saades ja ega see mure vist kunagi ei lõppe, hihii.

Kui ma oma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma rasedana rõõmsalt trenne edasi annan, hõljun pilvedel ja olen muidu roosa ja rõõmus siis tegelikkus oli hoopis midagi muud.

Alates 5. nädalast olin ma kutu! Kuni u 13.-14. nädalani ma ainult oksendasin. Iiveldus oli räige nii hommikul, päeval kui õhtul. Ainult magades oli hea olla. Nii kui ärkvel jälle olin, kallistasin vetsupotti. Miski ei seisnud sees. Ühel hetkel oli asi juba nii hull, et isegi vesi ei püsinud sees. Mul oli nii paha, ma olin nii nõrk, et läksime haiglasse ja käisin kolm päeva tilguti all. Need kolm päeva oli natuke parem olla, edasi läks ikka samaviisi.

Ma isegi ei mäletanud enam, mida tähendab “hea olemine”. Kuiii palju ma sel ajal valetasin, miks ma ühel või teisel üritusel olla ei saa või miks ma järsku enam trenne ei anna. Vahepeal oli Jandril sünnipäev ja mu onu juubel ja sõpradele tuli ka vahepeal nägu näidata. Tüüpiline oli olukord, kus ma 5 minutit enne uksest välja astumist veel oksendasin, siis suu puhtaks pühkisin ja tegin näo nagu kõik oleks normaalne. Nii kui jälle koju sain, olin poti kohal. Jander muudkui imestas ja ma oleks võinud kohe mitu Oscarit omale selle eest anda. Aga niii kuradi raske oli see hea näo tegemine!

Lisaks sellele, et füüsiliselt oli paha, muutus asi ka üks hetk vaimselt raskeks. Tundsin end nii kasutuna. Veetsin päevi ainult kodus pikali, mul polnud jõudu, et Berdiga väljas käia, süüa teha või kodu koristada. Päh, ma ei jaksanud isegi juukseid kammida või end riidesse panna. Ma teadvustasin endale, et see kõik on mööduv ja mu keha tegeleb nii tähtsa asjaga, aga olin kurb ikka.

Oli isegi päevi, kus Jander töölt poole päeva pealt koju tuli, sest ma lihtsalt ei saanud hakkama. Bert oli sel ajal üsna pöörane (ta on meil praegugi korralik pubekas) ega saanud aru, miks minu otsas ronida ei tohi ja miks ma temaga järsku enam ei tegele.

Söömine oli ka üks hirmus asi. Mul kadus igasugune isu, kõik ajas iiveldama ja oksendama. Tühi kõht tegi aga enesetunde veel halvemaks. See oli eriti hull, kus kõht oli niii tühi, pilt kaob juba vaikselt eest ära, aga MITTE MIDAGi ei isutanud, no absoluutselt mitte miski ei tundunud söödav. Berdile sai süüa panna ainult Jander, ainuüksi mõte sellest ajas mind oksele. Külmakapiust avasin hinge kinni hoides, sest kõik lõhnad ajasid oksele. Õudne oli! Väga õudne!

Vahepeal avastasin külmutatud kirsid, mis olid päris head, mis siis et alati välja tulid. Ühe nädala jõin cocat, mida ma muidu üldseeeee ei kannata, siis kadus ka selle isu. Lõpuks leidsin enda jaoks ananassi. Aeg-ajalt tuli burksi ja krõpsude isu, mida ma endale ka lubasin, sest noh, vähemalt midagigi. Magusaisu, mis mul muidu on alati väga suur, kadus täielikult. Hapud asjad läksid lõpuks loosi. Ananass oli täpselt paras, natuke hapu ja mahlane.

Ma magasin sel ajal palju. Jäin õhtul 23 ajal magama ja magasin järgmise päeva lõunani. Magamine oli parim asi, siis ei tundnud, et paha on. Vahepeal oli tunne, et see ei saagi otsa, et mul ei hakkagi kunagi parem. Ämmaemand küll lohutas, et küll peale I trimestrit paremaks läheb, aga see tundus nii kaugel. Tõsi, õnneks lõpuks ikka läks paremaks. Olen kuulnud ka neid lugusid, kus vaesed naised kõik 9 kuud ainult oksendavad. Uuh, õudne!

Üks ehmatav olukord oli see, kui Berdiga hommikul välja läksin. Oli nädalavahetuse hommik, mõtlesin, et annan Jandrile vaba hommiku ja käin ise kiirelt koeraga õues. Põhimõtteliselt voodist otse õue. Kodust kaugele ei läinud, aga üks hetk tundsin, kuidas silmade ees virvendas, palav ja paha hakkas. Püüdsin siis Berti kodu poole suunata, samal ajal pilt aina rohkem eest minemas. Kükitasin vahepeal ja püüdsin mitte minestada. Kuidagi jõudsin majani, trepikojauks juba paistis, mul aga aina hullem. Vajusin mööda maja seina maha. Vaatasin viie sammu kaugusel olevat ust ja korrutasin endale, et pean tuppa jõudma. Jõudsin kodu uksest sisse ja vajusin sinna põrandale. Väga hirmus kogemus! Enam ei lähe ilma telefonita uksest välja. Et kui hakkabki paha, istun maha ja saan helistada. Õnneks pole rohkem nii hullu olukorda olnud.

Umbes 14. nädalast hakkas lõpuks paremaks minema, oksendasin harvem, iiveldas küll aga vähemalt tekkis isu ja söök püsis sees. Hommikuti pidi kiirelt sööma. Voodist otse kööki, sest muidu läks jälle pekki. Nõrkus oli ikka ja ega ma palju ikka teha ei jaksanud, aga vaikselt hakkas ikkagi inimese tunne tekkima. Teine trimester on ikka kergemalt läinud. 🙂

Mul on praegu tutvusringkonnas beebibuum ja mitte ühelgi mu tuttaval ei ole nii hull olnud. Ka mu ema, vennanaine, mehe õde ei kogenud midagi nii hullu. Lucky me, eksole. 😀

Olgugi, et esimene trimester oli minu jaoks kohutav, ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu. Oksendaks siiani, kui see oleks vajalik ja beebile kuidagi hästi mõjuks. Minu sees kasvab uus elu ja me ei jõua temaga kohtumist ära oodata.

Ma saan emaks!

Muljetage, kas minusuguseid super-oksendajaid/iiveldajaid on veel?

Foto ikka meie iskliku ja armsa Kairit Pajusalu poolt. 🙂