Mul on tunne, et seekord oleme ettevalmistustega palju aeglasemad, aga see on ilmselt teise lapse värk. Nüüd aga hakkab endale tunduma, et võiks vähemalt kirja panna, mida kindlasti vaja on ja siis tasapisi asju soetama hakata.

Meil on alles Nete turvahäll ja esialgne plaan on seda sama kasutada, kuigi ma selles siiski enam 100% kindel ei ole. Ma olen turvavarustuse osas ikka suht valiv ja mulle tundub kaks aastat vana turvahäll juba küsimärgiga. Kindlasti on vaja juurde osta isofix, sest see tõesti teeb hälli autosse panemise ja võtmise palju mugavamaks.

Nete vankrikomplekti müüsin ma sügisel maha, kuigi ma juba olin rase siis. Teadsin, et tahan seekord midagi muud proovida. Nali on muidugi selles, et ma nillin nüüd ikka uut Priami ka. Mina jäin meie Cybex Priamiga väga rahule. Esiteks näeb see ilus välja, teiseks piisavalt kompaktne, et mahtus autos Berdi puuri kõrvale ja meie vajadused liikumisel täitis ka kenasti ära. Ma pole suur õõtsa-õõtsa vankrite fänn ja kuna meil siin kodu ümber ka ilusad kergliiklusteed on, siis ei näe ma ka seekord vajadust, et siin “maal” kuidagi suurema vedrustusega isend peaks olema. Kergkäruna on meil alles Cybex Mios, millega ka väga rahul oleme ja mis autokäruks ka seekord jääb.

Teisena on mul silma jäänud aga Easywalker Rudey, mille avastasin Beriti blogist. Ma pole seda veel oma silmaga näinud ega katsunud, aga see on üks variant. Natuke loodan, et armun sellesse ära, sest see on odavam kui Priam, aga eks ole näha. Kui üks hetk õnnestub näha, saan tagasisidet anda.

Vankri juurde oleks ilmselt vaja seisulauda või -istet. Olen siin kaalunud ka kahelapsekäru, aga kuna Nete pole juba suvest saati kärus olnud, siis loodan, et pole vaja. Samas kardan, et äkki ta just siis tahab ka uuesti kärru, kui beebi seal on. Pikemaid jalutuskäike oleks kindlasti mõnusam teha, kui ta ka paigal mul istuks, aga esialgu panustan ikkagi ühelapsekärule ja seisulauale.

Nüüd avastasime, et ilmselt vajame ka ikka uut beebivoodit. Algne plaan oli olemasolevat kasutada, aga Jander ikka arvas, et sel juba kruvid/poldid liiga nõrgad ja pole kindel, kui hästi see vastu peaks. Nete magas nii, et võrekas oli meie voodi kõrvale taskuks tehtud. Mulle sedasi väga sobis, oli lihtne öösel imetada, samas ei kartnud lapsele peale keerata ja tal oli ikka oma pesa. Sama plaan on uue beebiga, nii et meie peres võrevoodi kindlasti vajalik.

Ja siis oleks vaja natuke 50 ja 56 suuruses riideid, hõlmikbodysid ja pükse peamiselt. Neid suuruseid mul alles ei ole. Lisaks ei taha ma päris nii ka, et teine laps ainult “vanu” asju kandma peaks. Las tal olla ka ikka natuke uusi ja värskeid asju. Liiga palju ma neid varuda siiski ei plaani, sest kui tuleb soe suvi, siis ilmselt on beebi palju ainult mähkmeväel.

Netega oli meil mähkimiseks vannitoas pesumasinal mähkimisalus. Seekord teen ma ilmselt lausa kaks mähkimisjaama, mõlemale korrusele. Meile meeldis mähkmevahetusega ikkagi vannitoas tegeleda ja kraani all peput pesta. Ülemisel korrusel jääb mähkimisalus vannile toetuma, nii nagu siia kolides ka veel Netega tegime. Alumise korruse vannituppa tahaks mingit mähkimislauda, parimal juhul ratastega. Selle ostaksin hea meelega järelturult. Nii on mul lihtne vastavalt vajadusele mähkimisega tegeleda. Leppisime kokku, et kahe väikese lapsega teeme iseenda jaoks kõik nii mugavaks, kui vähegi saame.

Lisaks on mõned asjad, mida otseselt vaja pole, aga millele olen mõelnud. Üks asi neist najelli sleepcarrier. Tundub mugav asi, millega beebile diivanile pesa teha või kui vaja kahe korruse vahel liikuda ja beebi peaks parasjagu magama vm, siis on hea kätte võtta see. Selle saab teha ka lamamismatiks, nii et tundub igati tore asi ka näiteks külla minnes. Olen selle kohta palju head kuulnud.

Asjad, mida kindlasti beebiga kasutada kavatseme ja mida juba Netega kasutasime, on kandelina ja -kott. Mul on need mõlemad olemas, aga kuna turule tuleb nii palju uus ja ilusaid kotte, siis võimalik, et teen üks hetk siiski vahetust. Aga seda pole enne beebi tulekut mõtet teha ja on pigem selline tulevikumuusika. Lisaks on mul olemas soojakotid turvahälli ja vankrisse/kärru. Neid pole plaanis välja vahetada, suvel pole neid ka kohe vaja, aga nii kui jahedamaks läheb, on need minu meelest asendamatud. Nii mugavad asjad.

Seekord tahaks kaameraga beebimonitore ka. Just sellepärast, et kodu on suurem ja kahel korrusel. Kui beebi üleval magama peaks ja ise all toimetan, siis tundub kaameraga variant mugavam. Netega olid meil kasutusel hoopiski walkie-talkied, millega ka väga rahul olime, neil oli väga hea aku ja levimisraadius. Ainuke asi, millest ma nende beebimonitoride puhul pole aru saanud on see, et beebi juures olev monitor peab vooluvõrgus olema. Aga mismoodi seda siis õues kasutada? Või ma ei ole õigeid leidnud lihtsalt. Vabalt võib kommentaarides soovitusi jagada.

Lisaks olen ma otsustanud haiglakoti varakult kokku pakkida. Mäletan nii hästi, et Netet sünnitama minnes ja ilmselgelt ähmi täis olles, korrutasin mitu korda, et “mul pole ju isegi haiglakott pakitud”, mille peale valvetoa ämmakas rõõmsalt lohutas, et sünnitamiseks on haiglas ikka kõik olemas ja ärgu ma muretsegu. Seekord tahaks, et vähemalt miski oleks minu kontrolli all, et ma oleks seekord kuidagigi valmis sünnitamiseks. Olgu selleks siis valmis pakitud sidemed ja võrkpüksid, vähemalt midagigi, isegi kui beebi peaks seekord ka trikke tegema. (ptui-ptui-ptui) Nii et ilmselt ma u 30.nädala paiku koti kokku pakin. Kuna ma pole seda varem tegema pidanud, siis ega ma täpselt enam ei mäleta ega teagi, mis need must-have asjad on, aga vast saan hakkama.

Ega rohkem vist polegi. Apteegikraam ilmselt vajab täiendamist, aga sellega pole kiiret. Vähemalt on meil nüüd olemas kummutid, kus hakkavad beebiasjad olema, nii et ma olen valmis neid nüüd tasapisi täitma. Vankrivalik on minu jaoks üks põnevamaid osasid, seda ootan väga, ehk saab juba see nädalavahetus vaatama minna.

Kui ma nüüd midagi väga tähtsat ära unustasin või teil tuleb mõttesse mõni asi, mis elu kahe väikese lapsega mugavamaks veel teeks, siis ootan kommentaare. Kõik muud toredad mõtted on ka alati oodatud. Ja issversussver kui tore on jälle blogida!

Laura