Beebi sünnilugu on olemas SIIN.

Peale sündi viidi beebi intensiivi ja pandi kuvöösi. Tal olid küljes hingamist abistavad torud, suus sond, keha peal andurid ja käe peal kanüül tilgutiga. Ehmatav, hirmutav ja nii sürr vaatepilt. Mulle ei mahtunud pähe, et see kõik juhtunud on. Äsja sünnitanud ja üldse mitte rõõmust lakke hüppamas vaid murelik ning pisaratega võitlemas.

Ma pidin aga kohe rindu pumpama hakkama, et beebile ternespiima anda. Oh õudust, kui vastik see käsitsi rinna lüpsmine oli. Aga läbi valu tegin ära. Järgmisel päeval ostsime elektrilise rinnapumba, mis elu kohe kergemaks tegi.

Esimese öö magasime Jandriga mõlemad maha. Olime ilmsegelt kurnatud. Järgmisel päeval (23.04) võeti beebilt hingamismasin ja sond ära. Edasi toideti teda süstlaga. Õnneks on ta algusest peale rinnapiima peal olnud ja lisa sai vist ainult ühe korra esimesel ööl. Selle üle on mul küll hea meel. Vähemalt mu rinnad hakkasid alguses kohe tööle, piimapais tekkis ka üheks päevaks.

Endiselt pidi beebi aga kuvöösis olema. Nii oleks tahtnud teda lihtsalt käes hoida, silitada ja kaisutada. Tõesti oli raske teda seal nii armetult magamas näha. Ta oli ju nii pisikene ka. Kui me ta siis ühel hetkel ikkagi rinnale kängurusse saime, oleks tahtnud pisikese pooleks pigistada, nii hea tunne oli!

Kõik põletikunäitajad olid beebil korras, ainuke murekoht tekkis bilirubiini tasemega, mis pidi aga enneaegsete puhul tavaline olema. Selle ravimiseks kasutatakse fototeraapiat ehk sinist valgust, mille all beebi päevitab. Kui ma alguses ei osanud sellepärast ehk nii väga muretseda, siis see pagana Google pani ikka korralikult pabistama. Liiga kõrge (ravimata) bilirubiinitase võib kahjustada näiteks aju. Hirmutav!

See bilirubiini tase oli nii kõikuv ka. Beebi teiseks elupäevaks see langes, kolmandaks jälle tõusis, siis jälle langes. Arst küll ütles, et see üsna tavaline ja selline kõikumine võib kesta u 7-8 päeva. Neil päevadel, kui tase üle normi oli, sai beebi fototeraapiat.

Nädala lõpu poole sai beebi aga juba kuvöösist sooja voodisse. Nüüd saime teda palju rohkem paitada ja hakkasime ka ise mähkima ja süstlast toitma. Rinda hakkasin ka vist tegelikult juba beebi teisest elupäevast andma. Rinna imemine on nii väiksele aga suur töö ja ega ta väga palju sealt kätte ei saanud. Siiani harjutame ja jamame sellega.

Iga päevaga pisike aga kosus, võttis kenasti juurde ja sõi aina rohkem. See kõik näitas, kui tubli ta on ja kui palju tal hoolimata enneaegsusest jõudu oli.

Olgugi, et beebi nii tubli oli, ei tahtnud muremõtted sugugi kaduda. Esimese haiglas oldud nädala jooksul nutsin ikka päris palju. Ühel päeval ma vist muud ei teinudki kui nutsin. Raske oli, väga raske. Pähe tekkisid igasugused vastikud mõtted. Küsisin endalt pidevalt, et miks see kõik küll meiega juhtus ja mis mul ometi viga on, et ei suutnud oma last lõpuni kanda. Minu üks suuri murekohti oli ja on siiani see, et kas ja kuidas enneaegsus tema arengut ja tulevikku mõjutada võib. Ma tahan talle ju ainult parimat!

Kui muidu on Jander pigem rahulik, ei muretse liialt ja püüab kõike positiivselt võtta, siis see oli olukord, kus ka tema morni näoga ringi käis ja õnnetu oli. Seda oli kõrvalt nii raske vaadata. Rääkisime mõlemad oma tunnetest ja hirmudest. See tegelikult aitas, sai kõik endast välja rääkida.

Jandrit tahan ma siin veel eraldi kiita ka. Mitte et see mulle üllatusena oleks tulnud, aga Jander tõepoolest on I-M-E-L-I-N-E isa ja mees. See, millise hoolega ta beebi eest juba haiglas hoolitses, kuidas ta kogu aeg jälgis, mida õed teevad ja kuidas ta mind aitas ja hoidis. Ka praegu, kodus olles, on temast nii suur abi.

Hästi tore oli see, et meiega käis rääkimas nii raseduskriisi nõustaja kui ka kogemusnõustaja Enneaegsed lapsed MTÜ-st. Minu jaoks oli see küll nii vajalik ja aitas olukorraga paremini toime tulla. Üldse tuleb öelda, et meie eest hoolitseti hästi ja pakuti vajalikku tuge ja abi. Ka ämmaemandad, kes mind igal hommikul üle vaatamas käisid, olid nii toredad ja toetavad.

Vahepeal olime aga segaduses ja kergelt närvis ka. Mitmel korral juhtus, et erinevad õed rääkisid erinevat juttu. Üks soovitas enne imetamist pumbata, teine ütles, et kindlasti peale toitmist. Üks lubas lapsel rinnal olla kui kaua tahes, teine üle 30 minuti mitte jne. Saa siis aru, mida tegema pead ja mis kõige parem variant on. Ses mõttes ongi kodus nii hea, et saame teha kõike omas rütmis ja endale kõige sobivamal viisil. Tundub, et meie viis toimib ka, sest beebi võtab ilusti kaalust juurde ja minul piimaga kõik korras.

Uue nädala alguses olime aga juba peaaegu täiesti iseseisvad ja meid kirjutati intensiivist välja neonatoloogia osakonda. Palat jäi ikka samaks, aga saime beebit vabalt kaisutada, ta enda juurde voodisse võtta, ei pidanud enam mähkmeid kaaluma ja beebilt võeti kõik andurid küljest ära. Jälle üks samm kodule lähemale. Õde käis vahepeal lihtsalt küsimas, kuidas meil läheb ja palju beebi sööb ning jättis siis meid jälle omapead.

Ootasime nii väga koju saamist! 1. mail kirjutatigi meid haiglast välja ja lubati koju! Te ei kujuta ette, milline kergendus ja rõõm see oli. Pakkisime asjad kibekiirelt kokku ja jätsime kõik halva haiglaseinte vahele.

Veetsime haiglas 9 päeva. See on tegelikult ikka väga vähe, mis tähendab, et meil on üks eriti vapper pisike tegelane kasvamas, kes hoolimata enneaegsusest näitas, kui tubli ja hakkaja ta on. Kasvab mühinal, teeb nii ägedaid nägusid ja pakub meile nii palju rõõmu!

Mina taastusin sünnitusest ka kenasti. Kujutasin seda veritsemist palju hullemana ette, tegelikult olid vaid esimesed 2 päeva sellised vastikumad. Nüüd ootan juba nii väga sünnitusjärgset kontrolli, et saaks loa jälle trenni tegema hakata.

Mul on hea meel, et see haiglaperiood nüüd selja taga on ja loodetavasti ei teki beebi tervisega ka mingeid tagasilööke ja saame mõnusasti kasvada. Olgugi, et see lapsevanemaks saamise algus polnud üldse nii ilus ja kerge, kui me lootsime, siis praeguseks on küll süda nii suurt armastust täis, et ei kujutaks elu enam teistmoodi ettegi. 🙂

Aitäh kõigi nende imearmsate õnnitluste ja heade soovide eest, millega te meid üle valasite! See toetus on nii tähtis!

Laura

Jõudsime napilt pildistamas ikka ära käia. Neljapäeval pildistasime ja esmaspäeval sündis beebi. Kindlasti minu kõige lemmikum sessioon. Kairit tegi meist niii palju ilusaid pilte! Ma olen nii rahul! 🙂 
Foto: Kairit Pajusalu