See pole vist kellelegi uudis, et möödunud sügis ja käesolev talv on kuidagi äärmiselt haigusterohked. Ka meie ei ole sellest pääsenud.

Kõik algas septembris, kui Janette lastehoius alustas. Jõudis ta seal vaevalt nädala käia, kui kõik koroonasse jäime. Me siiani ei tea täpselt, kust ja kes selle esimesena endale külge haakis, aga kõige suurem tõenäosus on siiski lastehoid ja arvestades, kui kergelt Janette covidi läbi põdes, tundub see üsna loogiline. Aga ega sellel suurt vahet pole. Nii palju teame, et meie poolt kellelegi haigus edasi ei läinud, mis oli mulle kuidagi kergenduseks.

Lasin spetsiaalselt ära testida meid kõiki, ka lapsed, et ka nende haiguslugudesse jääks märge läbipõdemisest. Anelle oli sel ajal ju 4-kuune, nii pisi alles, aga ka tema test oli positiivne. Tal oli kaks päeva palavik ja nädalake nohu. Janettel pühkisin nädala jooksul vist korra nina ja see oligi kõik, tal jagus energiat kõigeks ja kui me ise haiged poleks olnud, poleks elu sees osanud aimata, et ta haige üldse on. Jandril oli kõige kehvem, tal oli väike palavik ka ja lõhnataju pole siiani taastunud ja minul selline klassikaline peavalu, nohu ja köha, lõhn ja maitse ära ei kadunud.

Ma polnud enne seda juba pikalt haige olnud. Ja nüüd peale covidit muud polegi, kui üks haigus ajab teist taga. Janette on hoius käinud suht nädal kohal, kaks nädalat kodus graafikuga. Anelle on pidevalt nohus ja mina, kes ma muidu pigem ikka väga terve olen olnud, olen ka juba mitu korda nohus olnud, sellest korra lausa AB-kuuri vajanud. Ühesõnaga, sakib noh! Ma ise arvan, et ju see koroona meie immuunsused veits pekki keeras. Loodan, et kevade tulekuga läheb paremaks.

Aga kui raske on emana haige olla. Eelmine nädal ja sellega ka uus aasta algaski hoopis haigeks jäämisega. Oii, kui pettunud ma olin. Olin uueks treeningprogrammiks nii valmis ja siis põmm. Õnneks oli päriselt kehv olla ainult üks päev ja sealt edasi lihtsalt nohu, aga ikkagi! Ja no laste kõrvalt ei saanud puhata ka, päev nagu iga teine, minul lihtsalt enesetunne halb. See on üks neist vastikutest raskustest lapsevanemluse juures, et ei saa endale nö vabu päevi, et puhata-ravida. Koroona ajal oli eriti rõve, sest halb oli meil Jandriga mõlemal, aga laste eest pidi ikka hoolitsema.

Õnneks on see nädal aga palju mõnusamalt alanud. Janette on jälle hoius, mina usinalt oma to-do listist asju maha tõmmanud, trenn on tehtud ja korralikud söögikorrad siiani ka söödud. Hea päev on. Olgugi, et öösel olin inimlutt ja uni seetõttu kehv, aga kuidagi hea hoog on sees.

Suures plaanis on lapsed siiski suht chillid. Anelle on ikka täiesti teistsugune beebi kui Janette oli. See 8 kuud kahe lapsega on läinud ootamatult lihtsalt. Või tähendab, ma sõnastan ümber – oodatust lihtsamalt. Kui Janette oli beebina ikka pigem nõudlik, magas ka päeval kehvasti ja eks ma ise ka veel ei jaganud matsu korralikult, siis Anelle on väga tubli isetoimetaja, nutab vähe, päevauned on suht norm graafikuga. Ööd võiks muidugi paremad olla, aga ta on meil kaisubeebi ja eks ta nüüd ongi minu lähedusega harjunud ega oska muudmoodi kui rinnaga uuesti uinuda.

Ühesõnaga läheb see beebiaeg praegu korraliku mühinaga ja kui haigustest priiks saaks, Janette regulaarselt hoius saab käia ja Anelle öösel paremini magaks, siis hoidke piip ja prillid, minust võib sedasi asja saada, sest ma polekski siis kogu aeg väsinud.

Kuidas teil see sügis/talv möödunud on? Ka samamoodi haiguste käes vaeveldes ja kas kellelgi veel peale koroona läbipõdemist tunne, et tervis metsa poole?

Laura

Peapilt: Kairit Pajusalu