Tere varahommikut! Kell on veidi 6 läbi ja mina olen valmis päevaga alustama. 🙂

Kuna mu graafik ja plaanid on praegu üsna kaootilised, siis juhtub mul kahjuks ikka, et mõni päev ei suuda ega saa kohe üldse asjalik oldud. Isegi, kui midagi head ja vajalikku olen korda saatnud, on tunne ikka selline, et peaks ja suudaks rohkem.

Endale kõlab see ka veidi uskumatuna, aga ma olen pigem hommikuinimene. Ma suudan olla produktiivne enne keskpäeva. Peale seda hakkab aktiivsus langema ja tihti juhtub, et magan päeval. Oleks siis tegemist väikeste iluuinakutega – ei. Ma magan siis ikka kaks tundi jutti. Tegelikult ma lausa naudin neid päevaseid uinakuid. Mulle tõesti meeldib pikutada. Peale seda tunnen end jälle inimesena ja jaksan ehk ka õhtul midagi teha.

Sellepärast otsustasin tavapärase äratuse (7.30) asemel hakata varem ärkama. Nii saan ja jõuan palju rohkem korda saata. Näiteks blogida on mulle alati meeldinud just hommikuti, seda pole viimasel ajal tihti juhtunud, aga nüüd kui ma siin praegu kirjutan, tunnen, et sõrmed liiguvad kergelt ja mõte jookseb.

Ma leidsin, et pole ju mõtet uue aastani oodata. Miks mitte kohe alustada! Tegin täna silmad 5.57 lahti ja olin valmis ärkama enne äratuskella, mis oli seatud kella 6ks. Tõusin voodist, pesin hambad, hoidsin planku (sain jälle 5 minutit kätte, jee!) ja nüüd joon kirjutamise kõrvale sooja sidrunivett. Ideaalne hommik siiani!

Kui see postitus kirjutatud, hakkan vaikselt oma aastat kokku võtma. Mitte ainult selle jaoks, et blogisse kirja panna, vaid enesearengu jaoks. Mis läks hästi, mida oleks saanud paremini, mida ma kindlasti ei muudaks ja millised uued harjumused oleks vaja omaks võtta. Me oleme Jandriga mõlemad otsustanud, et edaspidi tuleb tegutseda eesmärgipärasemalt, selgema sihiga, et asjad päriselt tehtud saaks. Aga see ongi juba teise postituse teema.

Kell 9 pean ma täna juba trennis olema. Lähen ühe tuttavaga koos jõusaali, kes veidi abi vajab, pärast teen oma trenni otsa ja kui ma lõuna paiku koju tagasi jõuan, on mul võimalus süümepiinadeta üks väike uinak teha, hihii.

Kes minu instagrami jälgivad, said eile lugeda, kuidas mul jälle väike error sisse lõi. Jah, ma olen selle aastaga palju arenenud ja endaga tööd teinud, kuid ikka löövad need masehood välja. Olen viimasel ajal (mitte ainult jõuludel) veidi juurde võtnud ja see teeb mind õnnetuks. Ma isegi ei tea oma kaalunumbrit ega kavatse seda ka teadma saada, aga enesetunde ja peegelpildi järgi saan aru, et juurde on tulnud.

See teeb mind hirmus ebakindlaks. Eile juhtus esimest korda isegi see, et kui Jander mind kallistada tahtis, tõrjusin ta eemale. Täna on muidugi parem olla, aga eile nutsin päris palju ja haletsesin end nagu viimane hädapätakas. Eks selliseid päevi tulebki ette ja need tuleb üle elada. Kui ma täna hommikul peeglisse vaatasin, siis ei tundunud asi nii hull midagi. Võta siis kinni, miks eile niii hirmus kõik oli. Rahul ma endaga sellegipoolest pole ja oma peakeses on mul ka plaan, mismoodi edasi minna, aga see on jälle teise postituse teema.

Isegi, kui kõik tundub täna hall, masendav ja valesti, on alati ees ootamas uus päev, et naeratus taas näole tulla saaks. 
Foto: Maike Tubin

Mis mind eile ühtpidi rõõmustas, aga teistpidi väga kurvaks tegi, olid kirjad, mis ma sain. See toetus ja siiralt head sõnad tegid meele kindlasti rõõmsamaks. Samas sain ka kirju minu meelest väga ilusatelt tüdrukutelt, kes end samamoodi halvasti tunnevad.

Uuh, naised, miks me endaga nii karmid oleme? Miks on nii raske endaga rahul olla ja vigu mitte otsida? Miks me arvame, et me pole piisavalt head/ilusad/väärtuslikud?

Tegelikult oleme me igaüks just omal viisil kõige erilisemad, kaunimad ja lahedamad üldse! Meis kõigis on midagi erilist, me oleme piisavad just sellistena nagu me oleme ja meil kõigil on maailmale midagi anda! Ma lähen vaatan peeglisse ja tuletan endale ka seda meelde.

Teemad vist küll hirmsasti hüppasid, aga nagu ma ütlesin, hirmus kerge on kirjutada ja mõte jookseb. Siinkohal tõmban siiski otsad kokku, hakkan aastat kokku võtma ja siis hommikust sööma. Mul on üks nii hea ja küpse mango ootamas mmm..

Teile aga edukat aasta lõppu, et uuele saaks rind uhkelt ees vastu minna. Pidage siis meeles, et uute harjumuste tekitamiseks ei pea uut aastat, esmaspäeva või müstilist homset ootama. Hakka kohe pihta ja oled juba mitme päevaga ees. 🙂

Laura

Minu üks suurimaid vigu! Sotsiaalmeedia on üks vägev vahend oma kogemuste jagamiseks või muud moodi enda nähtavaks tegemiseks. Küll aga on sel ka uskumatult suur võime mind ebakindlaks muuta. Kõik need ilusad ja supervormis naised, uhked elamised, reisid jms panevad mind tihti tundma nagu mina ja minu elu poleks piisav. Olgugi, et tegelikult on mul kõik olemas – armastav mees, meie ühine kodu, pere ja sõbrad. Ikkagi tekib tunne nagu see poleks piisav. Sellepärast olen hakanud kriitilise pilguga üle vaatama, keda ma jälgin, et keskenduda sellele, mis päriselt tähtis.