Oma aja planeerimisega olen ma alati hädas olnud. Kõige rohkem lööb see probleem välja siis, kui koolis elu käima läheb. Homme on meil üks oluline kontrolltöö, millega ma siin viimased päevad tegelenud olen. Jätan õppimise alati viimasele minutile ja siis kirun, et miks mul muudeks asjadeks aega pole.

Praegu olen ma jõle kurb, et ei jõua jooksma või V-ga trenne tegema. Pean kahe olulise asja vahel valima ja olgugi, et ma teeks palju parema meelega trenni, pean ma siiski koolile keskenduma. Oleks ma suutnud varem õppima hakata, aega planeerida, oleksin ma jõudnud kõike teha, aga ei, kus sa sellega.

Kuna reede on vaba ja mul on neljapäeval vaid üks loeng, lähen juba homme õhtul koju. Luban suure suuga, et lähen seal küla vahele usinalt jooksma. Muidu pole mai alguseks püstitatud eesmärki kuskilt näha. Tegutsema peab, aga mina, näed, virisen siin nagu porikärbes.

Ühesõnaga, kuna mul on hetkel õppimisest lõunapaus, mõtlesin, et annan endast märku. Ega nüüd lähebki aeg pingelisemaks. Kahe nädala pärast on esimene eksam ja siis läheb pall veerema, üks eksam ajab teist taga. Kõige raskem on asja juures see, et ma olen alati olnnud suur stressisöödik. Nii, kui olukord keeruliseks läheb, pinged pea peal kasvama hakkavad, haaran ma toidu järele. Ma sööks praegu kõike – krõpse, shokolaadi, komme, kooke, pirukaid jne jne. Korralik proovikivi jälle, et kiusatustele mitte järele anda. Oeh, jõudu palun mulle sel raskel teel!

Tõelise Köögi-Katana ostsin omale uue keraamilise põhjaga panni. Üks parimaid oste siiani, selle peal on kohe ekstra mõnus süüa teha. Eile hommikul tegin jälle banaani-pannkooke ja need tulid äraütlemata ilusad välja. Peab minema uute tervislike retseptide otsingule, et oma kokandusoskusi muudkui täiendada.  (eee.. kas see olen tõesti mina, kes praegu nii kirjutas??)

Eesolev nädalavahetus tuleb ilmselt sündmusterohke, ootan väga. 🙂

Püüan aga nina püsti hoida. Kohe kohe täitub mu hubane tuba kursaõdedega ja õpimaraton saab jätkuda. Hurraa!

Laura.