Igasugused mõtted ja tunded

Päisepilt on üks vana pilt minust siis, kui elu hoooopis teistsugune oli. Foto: Maike Tubin

Reede õhtu, Janette magab oma toas, Anelle nohiseb oma Najelli pesas, Jander geimib ja mina vaatan youtube’ist videoid.

Jandril oli täna esimene päev peale isapuhkust tööl tagasi, mis tähendas minu jaoks esimest päeva tüdrukutega sel viisil kahekesi. Olgugi, et Jander oli kodukontoris, oli laste kantseldamine ikkagi minu kanda. Olin veidi ärevil, et kuidas hakkama saan, aga päev möödus üllatavalt sujuvalt.

Käisime mitu korda õues, Anelle samal ajal vankris magamas. Suutsin isegi korraliku sooja söögi teha ja jah, see on mu jaoks saavutus, sest söögitegemine on minu jaoks kõige tüütum kohustus üldse. Lisaks pesin mitu masinatäit pesu ja hoidsin üleüldiselt elamist korras. Edukas päev! Ma küll suht kindel, et neid raskemaid ja keerulisemaid päevi saab ka olema, aga igatahes tänast päeva lausa nautisin. Kuidagi eriline tunne tekkis, selline full emme-tunne.

Lisaks sellele sai Anelle täna juba 1-kuuseks. Hommikul tegin eriti mõnusa šokolaadikoogi ja õhtul käisid mu vanemad ka külas.

Minu beebsu juba 1-kuune!

See esimene kuu kahe lapsega on läinud väga hästi, aga mõned sellised imelikud tunded tabasid mind siiski.

Näiteks imetamine oli vahepeal kahtlane. Ma ei saa öelda, et see oleks minu jaoks vastumeelne olnud, aga umbes nädalake tundsin, kuidas ma ei naudi seda. Lihtsalt tundus kuidagi nii raske kohustus. Samal ajal tundsin süümekaid, et kuidas sellised halvad mõtted pähe üldse tulid. Tahan ju lapsele parimat, mul on rinnapiima, aga mina mõtlen, et tüütu ja raske on. Õnneks on see tunne nüüd üle läinud. Ilmselt mängisid hormoonid rolli ja suutsin need tunded enda jaoks lahti ka mõtestada.

Miskipärast oli hetkeks raske leppida teadmisega, et mu vabadus on piiratud. Kõlab väga dramaatiliselt, aga mõtlen seda, et olin ju juba ligi aasta saanud taas normaalselt magada, kellegi kõhutäis ei sõltunud täielikult minust ja sain käia kodust eemal nii kauaks kui tahtsin. Nüüd aga astusin justkui sammu tagasi ja olen jälle “kinni”. Pean oma käimisi planeerima ja läbi mõtlema. Ja ilmselt see mind hetkeks rivist välja lõigi.

Nüüd aga saan aru, et see kõik on ju taas ajutine ja nähes, kuiiii kiiresti aeg läheb, tean, et küll see vabadus taas tuleb. Lisaks on mul plaan rinnapiima pumpama hakata ja varusid külmikusse tekitada, et vajadusel Jander (või mõni teine hoidja) beebsut ise toita saaks. Ühesõnaga, tegelikult on kõik hästi ja nüüd juba naudin neid üks-ühele hetki Anellega.

Vahepeal on süümekad aga selles osas, et Anelle palju vähem tähelepanu saab. Kui Nete beebi ajal sai temaga näiteks peale imetamist kaisutatud või magas ta lihtsalt mõned uned rinnal, siis nüüd on vaja peale imetamist jälle Janettega tegeleda ja ega päeval sellist rahulikku “lebotan koos beebiga” aega ju ka pole. Aga eks see ole paratamatu ja ma püüan õhtuti, kui Nete magab, Anellele rohkem lähedust pakkuda. Lisaks jääb ta ka öösel peale esimest imetamiskorda enamasti kaissu magama, ehk see natuke kompenseerib.

Anelle on üldse mega chill siiani olnud. Ärkab rahuliku vigina saatel, nutab vähe, sööb hästi, on leplik ja ei lase end suure õe möllust häirida. Loodan, et see jääb ka nii ja pliiis, teeme nii, et temast saab päriselt hea magaja! Siiani ei saa ses osas kurta.

Nüüd hakkame aga aias igasuguseid põnevaid uuendusi tegema ja endiselt ootan ilusaid soojasid ilmasid, et saaks ometi neid valgeid õhtuid nautida, enne kui jaanipäev käes ja taas pimedamaks minema hakkab.

Also, kas kodujutud teid ka huvitaks? Me nüüd siin veidi üle aasta elanud, aga päris valmis me omadega pole. Mul see sisekujundus tuleb ikka väääga raskelt, äkki saaks siin teiega asju jagades hoopiski häid mõtteid. Mis te arvate?

Ja üldse ootan teie kommentaare alati väga. Nii tore on arutleda või lihtsalt teada, et keegi loeb ja meile kaasa elab. Nii et ma tänan neid, kes vaevaks võtavad ja kommenteerivad/mulle kirjutavad ja julgustan tagasihoidlikumaid seda samuti tegema.

Praegu aga kõik, olge tublid!

Laura

11 kommentaari

  • J

    28. mai 2021 at 11:56

    Tere, Laura! Palju õnne beebi sünni puhul! Nii tore on teie tegemistest lugeda. Tundute nii armas ja kokkuhoidev pere. Ma ei kommenteeri eriti tihti, aga olen su blogi lugenud juba Tartu ajast. Mul endal samuti aasta lõpus teine beebi tulemas ja vanusevahe väike ja loen siit huviga, kuidas on see kahe väiksega majandamine. Tundub keeruline, samas usun, et ajapikku kujuneb mingi rütm välja. Kui esimene laps sündis ja abikaasal isapuhkus läbi, siis mäletan paanitsemist, et issand, kuidas ma temaga üksi üldse uksest välja saan? Kuidas ma saan teda ühe käega hoida ja teise käega käru välja võtta? Äkki ta kukub maha? Mis siis, kui ta teeb mähkmesse midagi ja ma olen kodust kaugel? Kuidas ma saan söögi tehtud, kui mul on beebi? Praegu naljakas sellele tagasi mõelda, aga tasapisi kujunes toona oma elurütm välja ja kindlasti kujuneb see ka kahe lapsega.
    Mina küll loeks hea meelega kodujutte ka!

    Vasta
    • Laura

      2. juuni 2021 at 08:12

      Aitäh nii armsate sõnade eest! 🙂

      Kõik need mõtted, mis sa siin kirjeldasid, olid mul ka esimese lapse ajal, nüüd kuidagi nii loomulik ja ses osas rahulikum. Praegu on põhiline mure näiteks see, et kuidas Janette lõunaunne panna, kui Anelle JUST siis süüa tahab. Aga ma olen nüüd pool nädalat kahe lapsega päevasel ajal üksi toimetama pidanud ja ütleme nii, et see on väsitav aga tehtav.

      Mõnusat beebiootust sulle! 🙂

      Vasta
  • G

    30. mai 2021 at 12:49

    Tere, Laura! Palju õnne teise tütre sünni puhul! 🙂

    Ma ei ole muidu üldse blogides kommenteerija, aga kuna sa postituse lõpus niimoodi julgustad, siis räägin ikka ka natuke kaasa. Minul on küll alles esimene laps neljakuune, aga imetamise ja piiratud vabaduse osas tundsin ennast nii ära. Imetamisega on meil küll algusest peale kõik väga hästi sujunud, aga mingi hetk ma samuti seda eriti ei nautinud. Nüüd on see muidugi üle läinud ja pigem naudin, kui saame beebiga koos rahulikult pikutada. Koduse eluga olen ka nüüd enam-vähem ära harjunud, esimesed paar kuud oli ikka väga raske minu jaoks uue eluga kohaneda. Ärakäimine paraku on endiselt natuke keeruline, kuna laps pudelit võtta ei taha, aga lohutan ennast sellega, et aeg tõesti läheb nii-nii kiiresti ja tegelikult saab ju peaaegu igal pool koos lapsega käia.

    Kodu- ja aiajutte oleks kindlasti huvitav lugeda! 🙂

    Vasta
    • Laura

      2. juuni 2021 at 08:27

      Jee, aitäh ja nii tore, et võtsid aja kirjutamiseks ja oma kogemust ka jagasid! 🙂 Ja on lohutav teada, et need tunded ei ole ka kellelegi teisele võõrad ja on täiesti okei selliseid tundeid tunda.

      Vasta
  • Miki

    30. mai 2021 at 06:06

    Jaa, kirjuta muidugi kodu teemadel ka 🙂

    Kolisime ise just ka sügisel korterist majja ja tegemist / sisustamist veel jagub. Tore oleks kellegi teise mõtteid sellistel teemadel ka lugeda.

    Vasta
  • K

    21. juuli 2021 at 02:33

    Hei! Loen alati huviga sinu blogi, kuigi tavaliselt ei kommenteeri. Väga põnev on lugeda ühe armsa perekonna kujunemise lugu ausalt ja nii nagu asjad on. Üht teist saab isegi kõrva taha panna ja, kes teab, loodetavasti kunagi kulub ära 😀 Ootan juba põnevusega kodu kujundamise postitust!

    Vasta

Vasta Laura-le Tühista vastus