Postituse peapildil on see nunnu pingviin tõesti seetõttu, et just pingviini ma hetkel oma liikumisega meenutan.

Kuidagi uskumatu, et täna juba 30+3 nädalat rase olen. See kolmekümne täitumine oli minu jaoks justkui verstapost, samas tõi see ka taaskord natuke ärevust juurde.

Üldiselt võin öelda, et mul läheb täitsa hästi. Kolmapäeval oli mul naistearsti aeg, kes mu siis igatpidi üle vaatas. Beebiga on kõik nii nagu peab, kasvab mühinal, kuigi mina ise näiteks võtsin viimase kuu ajaga juurde ainult 800 grammi. Ma ise selle üle nii rõõmus. Kuidagi eriliselt piiranud ma end pole, ikka vahel šokolaadi ja jäätist söönud, samas liigun kindlasti rohkem, kui esimese rasedusega, sest Nete ju nüüd ikka tahab õues käia.

Lisaks vaadati üle emakakael, mis pidi olema veidi lühenenud, aga mis ka selles rasedusestaadiumis igati normaalne on. See teadmine, et vähemalt praegu on kõik hästi, rahustas mind maha. Mul siiski üsna tihti on mingid alakõhu valud ja liiga hoogselt jalutades tõmbab kõhu kõvaks, aga eks see ole samamoodi normaalne.

Kolmapäeval oli mul ka veel järjekordne raseduskriisi nõustamine. Ma algselt plaanisin selle tühistada. Kuidagi tundsin, et ah, mul hea olla küll, mis ma ikka lähen. Aga kui teisipäeval rasedusäpp 30 nädalat ette lõi, tundsin, et võibolla päris okei ma siiski pole. Jander ka julgustas, et ikka läheksin ja ega see mulle ju halba teha saa.

Sain nõustajalt kiita, pidin ilus rase olema, haha. Aga ka tema tõdes mu jutu peale, et tundub, et olen enda jaoks kõik rahulikult läbi mõelnud ja kulgen täitsa kenas rütmis. Ma ise ka tunnen nii. Vahepealsed kevadisemad ilmad on ka nii palju juurde andnud. Tõelise eestlasena on minu tuju väga tugevas seoses ilmaga, nii et palun, kevad, tule ja jää!

Olen omale pannud väiksed eesmärgid, et enneaegsuse hirmust üle saada. Näiteks ootan ma väga päeva, kui rasedust saab täis 34 nädalat. Meenutuseks, et Nete sündis 33+6 nädalal. See tähendaks, et olen juba päeva võitnud ning sealt edasi pole 37nda nädalani palju jäänud. Uus ämmaemanda aeg on mul 8. aprillil, siis on rasedust 33+2 nädalat, mis on hea aeg, et ämmakas mind samuti rahustada saaks.

Naersin ka siin kodus, et hakkan nüüd printsessiks, et mitte üle pingutada ja võimalikult rahulikult võtta. Kuigi naistearst ütles, et mingi erireziimi vajadust tema ei näe, sest kõik on hästi. Aga Netet ma näiteks teisele korrusele süles tassida ei jaksa, ma ei jaksa sinna üksindagi ronida. Ja muud veidi raskemad asjad jätan siiski Jandrile. On kõigil süda rahul.

Ühesõnaga, ma võin öelda, et ärevus ja hirm enneaegse sünnituse ees ei ole kadunud, aga suudan sellega igapäevaselt kenasti toime tulla. Iga päev, mis beebi kõhus püsib, on imeline. See kõhuelanik on üldse üks väga aktiivne tegelane. Liigutused on vahepeal eriti tugevad, tavaliselt just siis, kui ma hetkeks pikali viskan ja puhata tahan või öösel, kui uni ära läheb.

Füüsilises mõttes on ka juba väga rase olla. Kuigi ma ei tunne end hirmus suurena, siis raske on küll. Beebi surub organeid juba päris tugevalt kokku, nii et sööma pean pigem väiksed koguseid korraga. Kõrvetised on mind saatnud peaaegu kogu raseduse, väga tüütu, õnneks Rennie aitab. Aga mu puhul ei olene kõrvetised ka sellest, mida ma söön või ei söö. Nad lihtsalt on, iga päev, kogu aeg. Lisaks on juures korralik sümfüüsivalu ehk see mõnus “hargivahe-valu”. Netega ma seda ei kogenud, aga küll on ikka tüütu asi ja teeb liikumise raskemaks. Silmanägemine on ka puhta kehv, õhtuti ei näe enam üldse midagi kaugemalt lugeda. Aga eks kõik need hädad käivadki raseduse juurde, tuleb ära kannatada.

Vot sedasi siis lähebki. Varsti on ees Janette sünnipäev, mis küll taaskord koroona tõttu normaalselt toimuda ei saa ja mis mind väga õnnetuks teeb, aga mis sa ära teed, kui olukord praegu selline. Beebi tulekuks on aga suuremad ettevalmistused tehtud ehk kõik suuremad asjad tellitud ja osad käes ka juba. Nüüd vaja natuke riideid tellida ja siis polegi muud, kui maikuud oodata.

Olge tublid.

Laura