Aeg ju lihtsalt lendab! Eriti siis, kui igapäevaselt ainult toredaid asju teha saab. Sellepärast juhtubki, et arvuti taha kirjutama nii tihti ei satu.

Eelmine nädal oli mul vist küll rekordnädal. Juhendasin kokku 13 trenni, neist 11 MyFitnessis ja 2 oma pisikesele Keila grupile. Lisaks sellele pidasime laupäeval mu tädi juures koristustalguid ja siis tundsin küll, et nüüd olen väsinud. Terve pühapäeva vedelesin maha ja puhkasin. See nädal võtan ka veidi kergemalt.

Aga praegu on küll see hetk mu elus, kus ma päriselt olen enda üle uhke. Suutsin vähem kui aastaga teha karjääris kannapöörde. Jander tõi selle mõtte välja ja kui mulle endale tundus, et niiii kaua läks aega ja nii kaua olin mingi mõttetu kodune mutt, siis tegelikult nägin ma ju kogu see aeg vaeva, õppisin ja arendasin ennast ja lõpuks olengi õiges kohas. See kõik ei saanudki üleöö toimuda. Kõik, mille olen praeguseks saavutanud, on tulnud läbi töö ja enesega tegelemise.

Vahel on ikka oluline tagasi vaadata, et näha, kui kaugele oleme jõudnud. Ma olen ainult tulevikule mõelnud ja püüdnud kogu aeg endast aina rohkem anda. Aga tehtud töö eest tuleb end ju ka kiita ja siis ikka võidukalt edasi rühkida.

Ma olen mitmeid kordi koolides endast ja oma tegemistest lobisemas käinud. Viimastel kordadel lisasin peale blogija ja treeneri oma listi ka “unistuste püüdja” ameti. Kõlab hästi imalalt, eks? Mis pagana unistuste püüdja. Mõtleks ikka nagu normaalne inimene ja tegeleks sellega, et pangakontole piisavalt raha kukuks ja arved makstud saaks. Unistamise eest palka ju ei saa. Tööd on vaja teha, eksole? Oo ei!

Viimase poole aasta jooksul olen aru saanud, kui tähtis see unistamine ikkagi on. Ma olen alati suur unistaja olnud, sest see aitab elus edasi püüelda. Ma mäletan, et lapsena öeldi mulle alati, et “muidugi võib unistada, selle eest ju raha ei võeta”. Äkki ma sellepärast nii palju unistangi. Ja tegelikult on mul nii palju unistusi täide läinud. See on nii äge!

Kujutasin alati ette, et ma ei tööta 8-17ni vaid siis, kui ma ise tahan, et minu töö on piisavalt loominguline ja et ma saan inimestega tegeleda. Unistasin armastavast mehest ja oma kodust, kus on kindlasti koer. Need kõik asjad, mis ehk ongi ühed tähtsamad ja olulisemad unistused paljude jaoks, ongi ju täide läinud. Nüüd on minu unistused palju konkreetsemaks läinud, aga mitte üldse väiksemaks.

Eks unistused ole oma vormilt eesmärkide sarnased. Aga tihti tahame tekitada tunde, et unistamine on lihtsalt pilvedes elamine. Ehk ongi, aga mulle nii just meeldibki. Unistan suurelt, sean unistuste põhjal eesmärgid ja tegutsen. Unistustel ei ole piire, mõtle nii kaugele, kui sinu kujutlusvõime vähegi suudab. 

Võibolla olen ma veel lihtsalt naiivne 25-aastane vähese elukogemusega noor naine, aga ma siiralt usun, et meil kõigil on võimalus elult natuke rohkem võtta. Me ei pea leppima millegagi, mis meile ei meeldi. Lihtsalt natukene rohkem julgust ja suured asjad saavad juhtuda. Mugavustsoon on üks hea koht, kõik on ju turvaline, aga oiiii, kui palju rohkem pakub elu, kus sa saad oma unistusi püüda ja kõrgelt lennata.

Ma tean, et mu postitused kiirgavad viimasel ajal ainult sellist ülevoolavat positiivsust, mis ehk paljusid hoopis närvi võiks ajada. No mis asja ta jahub neist unistustest? Mis tal viga, tal on ju kõik olemas. Mnjah, mul ongi kõik olemas. Ennekõike inimesed minu ümber. Lisaks parimale elukaaslasele, keda üks naine kunagi soovida julgeks ja alati toetavatele vanematele, on mul ka sõbrad, kes minusse alati usuvad, isegi siis, kui ma ise seda üldse ei teinud. Minu ümber on tekkinud nii head inimesed, et vahepeal ma mõtlen, et kuidas ma nad küll ära olen teeninud, aga siis olen hoopis tänulik. See vist ongi õnn! 

Aah, ma ikka kaldun nii kõrvale oma mulaga. Ma tahtsin öelda seda, et kõik see positiivsus ja hea tunne toimuva suhtes ei ole minus ju alati olnud. Kerige blogis veidi tagasi ja leiate neid palju vastikumaid hetki sel teekonnal. Aga ma tahangi teile, mu armsad lugejad, näidata, et KÕIK ON VÕIMALIK! Isegi siis, kui juba täiesti lootusetuse tunne peal on, ei ole miski veel päriselt läbi. Endasse tuleb lihtsalt uskuda, see aitab! 

Pange täiega! Suvi on ees, ilusad ilmad on käes, ideaalne aeg täiega unistamiseks, mugavustsoonist välja astumiseks ja oma eesmärkide taga ajamiseks. Sa saad hakkama! Isegi taevas ei ole tegelikult piiriks!

LISAKS tahan ma jagada üht rõõmsat uudist! Mul on nüüd MyFitnessis täitsa oma tund. Minuga saab trennitada igal teisipäeval, 19.30 Ülemiste MyFitis Kõht-Selg-Tuhar tunnis. Luban, et annan endast kõik, et saaksid mõnusa trennielamuse ja lahkuksid saalist naeratus näol. Üsna kindlalt teen trenni jooksul mõne halva  nalja ka. 😀 Näeme trennis!

Olge siis vaprad ja püüdke selle roosamanna postituse tagant tegelik mõte ikka kätte saada. 🙂

Laura

Vaadake, minu pere! Süda sulab!