Kaalulangetaja probleemid

Kaalust alla võtta on tore. Veel toredam oleks kaalust üldse mitte juurde võtta, sest siis poleks vaja pärast higimull otsa ees vaeva näha, et üleliigsetest kilodest lahti saada. Aga tagant järgi tarkus ei maksa midagi. Oluline on astuda samm ja enda paremaks muutumiseks midagi teha.

Ma olen väga õnnelik, et selle sammu astusin ja ehk üks hetk jõuan lõpusirgele ka.

Igal asjal on aga kaks poolt. Ma olen tervem, jaksan rohkem ja näen parem välja, kuid kogu protsessi juures on ka omad miinused. Olgu öeldud, et suurem osa on neist “esimese maailma” probleemid, kuid keeruline on sellegipoolest.

  • Mul pole midagi selga panna. Ma isegi ei liialda ja pole tüüpiline naine suure riidekuhja ees, kellel oleks küll igasuguseid asju selga panna, aga lihtsalt miski just sel hetkel ei sobi. Mul on peaaegu kõik riided suureks jäänud või lihtsalt ei tee minu kehale enam head. Ma ei taha enam kanda lohvakaid pluuse. Enne oli nende pluusidega hea varjata kõhupolstrit, aga nüüd kui seda polstrit enam nii palju pole, tahaks oma “head” vormi pigem rõhutada.  Püksid on kõik suureks jäänud, isegi püksirihm ei aita. Kõige kurvem on ka see, et ainuke normaalselt istuv püksipaar otsustas katki minna. Käingi praegu katkiste pükstega ringi, sest nooo.. seelikuid või kleite mul ju ka pole. Mul on väga palju ilusaid kleite, aga need on nüüd suured ega kannata mu seljas kriitikat. Äkki peaks pilti tegema ja maha müüma? Keegi oleks huvitatud? 😀 Kleidid väga suured pole numbri poolest, mulle lihtsalt ei sobi. Igatahes palusin päkapikkudelt sel aastal riidepoe kinkekaarte, sest uusi riideid on ju ometi vaja.
  • Põlved on kondised. See tähendab, et kui ma magan külili ja põlved kokku surutud on, on mul ilgelt valus. Alguses ei saanud ma aru, mis värk on, aga tundub, et pehmendus on lihtsalt ära kadunud. Nüüd on mul külili olles jalad alati kuidagi ebamäärases asendis, et valus poleks.
  • Mind ei tunta ära. “Issand, Laura, ma ei tundnud sind äragi,” on üks popimaid lauseid inimeste seas, keda harvemini näen.
  • Alati leidub keegi, kellel on midagi öelda. Minu söömist kommenteeritakse, minu üle visatakse nalja ja alguses oli see ikka päris vastik. Enamasti on need kommentaarid küll pigem tögavad, “söödki ainult jänesetoitu” stiilis, aga ma pean end igakord justkui õigustama või oma elu põhjendama. Nüüd oskan sellised mõttetuid kobisemisi ignoreerida ja viimasel ajal on neid vähemaks jäänud. Õnneks on positiivset tagasisidet ja armsaid kiitjaid rohkem. Samas noh, ega ma ei tea, mida tagaselja räägitakse.
  • Ma räägin oma kaalust ja välimusest rohkem, kui peaks. H. on ilmselt juba päris tüdinenud minu pidevast lobast selle kohta, kuidas üks või teine asi mu paksuks teeb või kuidas ma ikka ilusam, parem ja võrratum välja näha tahaks. Mulle tuli alles eelmine nädal arusaam, et pean selle teemaga piiri pidama. Jah, on asju, mida ma tahan jagada, aga kui pidevalt läheb teema minu kaalu peale, siis on asi natuke jama.
  • Kui ma oma välimusest ei räägi, siis ma mõtlen sellest ikkagi way too muchTavaliselt magan ma kas paljalt või T-särgiga. See tähendab, et iga hommik ärgates näen ma ennast peeglist. Iga kord pean hetkeks peatuma ja vaatama, kui hirmus kõik välja näeb, kui palju igaltpoolt veel maha saada oleks vaja. Paksuna ei mõelnud ma üldse nii palju oma välimusest..
  • Ma olen pesulaud ehk kõige rutem kadus “pekk” sealt, kust ta võiks mitte kaduda. Ma olen alati lameda rinnaga olnud, aga nüüd on isegi minu A-korviga rinnahoidjad mulle suured. See on ikka kuradima kurb küll. Keegi võiks välja mõelda/leiutada viisi, kuidas peki asukohta kehas muuta saaks. Ma lükkaks kõik üleliigse rindadesse, küll oleks vahva.

Üldiselt olen ma vaikselt jõudmas arusaamiseni, et äge oleks sportlik välja näha. Margit kirjutas sellest oma blogis ja mina kohe arvasin, et just nii peabki mõtlema. Ma ei taha olla kõhn või sale, ma tahaks, et mu keha oleks toonuses ja sportlik ning terve! Nii lihtne see ongi!

Eks need kaalulangetamisega kaasas käivad “probleemid” ole kõik ületatavad ja maailmas (ja minu tutvusringkonnas) toimub praegu palju hullemaid asju. Ometi on see teema, mis minuga 24/7 kaasas käib ja ma pean õppima seda paremini kontrollima. Eks tasapisi läheb kõik ikka lihtsamaks ja paremaks, sest peegelpilt läheb ju ka loodetavasti meeldivaks, seni kaua tuleb lihtsalt pingutada ja vaeva näha. 🙂

 Kas keegi tundis end ära? Kas mõnel “kaaskannatajal” on sarnaseid probleeme ette tulnud? 

Homme viimane eksam sel aastal ja siis algab puhkuuuus! Ja homne BodyPump võib ka väga omamoodi huvitav tulla.. okou!

xoxo,
Laura.

14 kommentaari

  • Karmen Lepp

    16. dets. 2014 at 09:00

    Just täpselt sarnased probleemid kimbutavad ka mind. Põrandal on istuda ebamugavalt kondine/valus, varem oli pehmendust rohkem. Nahk kahjuks ei tule mu kaalulangusega kaasa ja see on veel eraldi põhjus kurvastamiseks.

    Samas ma tunnen end praegu palju enesekindlamana. 🙂

    Peki asukohta võiks tõesti saada muuta. 😀

    Vasta
  • L.

    17. dets. 2014 at 10:18

    Osaliselt täpselt samad probleemid 🙂 Seda ei ole, et keegi mind ära ei tunneks. Seda ka ei ole, et ma ise asjast palju räägiksin, kuna mulle ei meeldi oma kaalule tähelepanu juhtida, ei soovi ka teiste kiitusi, stiilis “issand kui tubli sa oled!”, kuna minu arust tundub see nüüd tagantjärgi elementaarne, et (noor) inimene peaks oma keha eest hoolt kandma 🙂

    Kaalu on mul kadunud veidi vähem küll kui sul – u 12 kg. Pikkus 167, alguses (septembris) kaal 76, täna hommikul 64,0 kg.

    Aga muidu on kõik sama. Isegi nimi on meil sama 🙂

    Vasta
      • L.

        17. dets. 2014 at 08:07

        Tegelikult väga hullult kiiresti ei kaotanudki 🙂 Kui võtta, et 12 kg ja u. 3 kuud, siis kuus 4 kg / nädalas 1 kg ongi see normaalne kaalukaotus, ma olen kuulnud.

        Aga aitäh 🙂

        Vasta
        • Laura

          19. dets. 2014 at 12:26

          Selline kaotus on normaalne jaa. 🙂 Aga no, minu 22 kg kaotamine võttis ikka rohkem aega, aga ma loodan, et see mis läinud, enam tagasi ei tule!

          Vasta
  • Mannu

    17. dets. 2014 at 02:13

    Ära näe kõike nii negatiivsena, otsi lahendusi! 😉
    Palun mõned välja:
    – Lase näiteks perel/H.-l omale jõuludeks riideid kinkida, minge koos shoppama, et mitte pange panna 🙂
    – See mitteäratundmine pidavat tähendama, et saad rikkaks. Mulle vaadatakse ka imelikult otsa kui kellelegi tänaval tere ütlen.. ja siis pärast feissbuukis vabandatakse, et nii ülbed oldi, sest nad ei tundnud mind ju ära! Parim kompliment ever!
    – Söö ja tee mis tahad, Sinu elu, Sa ei pea kellelegi aru andma ja need, kes nõuavad, ei ole Sinu tähelepanu väärt! Las koerad hauguvad ! 😉
    – Kaal on vaid number. Mida rohkem obsessid ja teistele meeldida üritad, seda hullem tulemus ja mindfuck see on.. mäletad ju isegi kui oma blogiga kõigile meeldida tahtsid..
    – Osta omale seksikas öösärk või pidzaama – hommikune peegliesine stress jääb ära ja H. oleks ka kindlasti sillas 😉
    =)

    Vasta
    • Laura

      17. dets. 2014 at 07:25

      Tegelikult ma ju mainisingi, et enamus probleemid sellised suht välja mõeldud ja esimese maailma omad. Lisaks tegelen lahenduste otsimisega ka (täna olin BP-s treeneri abiline 😀 )

      – H. on väga hea shoppamiskaaslane, sest ta ei virise ja annab alati nõu, soovitab jne. Ja kinkekaardid ma ilmselt jõuludeks saangi, et midagi uut omale lubada. 🙂
      – Rikkaks pole ma veel saanud ja eks see ikka kompliment ole jaa, aga vahel on lihtsalt naljakas, kuidas inimesed mööda kõnnivad ja siis kui ise juttu teed, tuntakse ära. 😀
      – Vahel ma suudan kerge vaevaga asjad ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta, aga vahel võtan jälle liiga südamesse.
      – Kusjuures, ma pole see nädal end kaalunudki ja ma isegi ei taha seda teha, vaevalt sealt midagi ilusat vastu vaatab ja stress on söömise osas oma töö teinud. Las minna, uuel aastal uue hooga! 🙂 Aga jaa, sellest “tahan kõigile meeldida” asjast olen ma tasapisi ikka ka üle saamas õnneks.
      – Eile just ostsin ilusa pesu, selle üle oli ka H.-l hea meel ja ilusaid öösärke oleme ka piilunud koos, aga ostnud veel mitte. Tema arvates pole mul ju häda midagi, kas siis riides või paljas. 😀

      Aga tänks, et kaasa mõtled! Nii kihvt! 🙂

      Vasta
      • Mannu

        18. dets. 2014 at 11:03

        Vahva, tahtsingi just küsida, kas oled trenniga ülepingutanud ja läbipõlenud või käid vapralt edasi, sain vastuse, tubli oled! 🙂

        Seda öösärgi osa pigem mõtlesingi nii, et siis jääb see SINU ENDA hommikune peegli-esine-stress ära. Pesuostu kiidan ka, sest noo seksikas pesu ei jäta ühtegi inimest vist külmaks 😀

        Vasta
        • Laura

          18. dets. 2014 at 11:35

          Mulle hakkas see ilusa öösärgi mõte meeldima jaa. Kes ütles, et üksi magades ei või hea välja näha ja tõepoolest, nii jääb peegli-stress ära. 😀

          Vasta
  • Hanna

    19. dets. 2014 at 01:59

    hei! ma ei tea, kui suur kaltsukasõber sa oled, aga tartus on päris palju selliseid kaltsukaid, kus müüakse üpris korralikke riideid väga mõnusa hinnaga. näiteks kastani 38 on sihuke pood nimega Sahtel, kuhu inimesed ise laenutavad nädalaks-kaheks riiuli ja toovad sinna oma riideid – ning kuna igaühel on soov rendiraha tagasi teenida, on valik päris hea ja lai. samuti on kompanii tänava humanas – vastupidiselt enamikele teistele humanatale – alati hea valik naistepluuse, samamoodi kuperjanovi tänava humanas. kuperjanovi tänaval on veel päris mitu kaltsukat, millest minu arvates parim on hot – seal on alati üks kast umbes 50-sendiste rõivastega, aga ka mitu riiulitäit väga korralike ja soodsaid pluuse/kleite/seelikuid. võru tänaval on peale võru varblase (kust saab peale ballikleitide ka igasuguseid muid asju) päris palju kaltsukaid, kust iga kord midagi ägedat ei leia, aga mõnikord siiski. ning tähe tänava alguses on selline pood nagu “lelle moeriided”, kus ma käinud ei ole, aga äkki on see miskit väärt! 🙂 ahjaa, üks asi veel – tartu uuskasutuskeskus riiamäel on päris hea valikuga pood ja seal on iga natukese aja tagant jõhkrad soodukad ka!
    ja annelinnas olevat ka kuulu järgi igasuguseid ägedaid kaltsukaid.
    pükste koha pealt on kaltsukates muidugi niru valik, aga headesse teksadesse võibki ju investeerida!
    long story short: kui tahad kindla peale minna, siis sea sammud Sahtlisse, uuskasutuskeskusesse või hotti!

    üks kaltsukasõber 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar