Ma pean aus olema, eelkõige enda suhtes. Olen viimasel kahel nädalal väga laisk olnud.
Vahepealne hull nohu ja köha lõid rutiini kõikuma ja uuesti trennilainele saada on pea võimatu olnud. Tööpäevad on ka miskipärast nii väsitavad, et ainuke asi, mida ma kodus peale tööd teha tahan, on magada. Ma mõtlen iga päev, kuidas ma lähen rattaga sõitma ja teen jõutrenni ja.. siis jään kaheks tunniks magama ja logelen õhtu maha. Lihtsalt ei ole jaksu!
Aga paanika tekib küll, kui ma mõtlen, et reisini on natuke üle kahe nädala ja ma olen ikka suht pehme. Kuhu kadusid need vahepeal juba päris hästi välja paistnud kõhulihased? Miks ma ei suuda end trenni ajada? Ma ju tean, kui hea enesetunde annab trenn ja tegelikut energiat ka.
Ka praegu olen ma diivanil lääbakil ja plaanin uinaku teha, silm lihtsalt on nii raske ja muud teha ei taha. Aga ma annan endale lubaduse, et 10 km rattaga ikka suudan ära sõita täna, pean suutma!
Teine mure on selles, et mu jalad ei veni üldse nii nagu ma tahaks. Tantsutrennis on vaja, et jalad ikka tõuseks, aga mul on vasakul jalal täielik kriis. Jalga nii ette kui küljele tõstes on reie sisekülg nii valus, see lihas lihtsalt ei veni. Võin ükskõik kui palju sooja teha aga ikka on nii valus. Parem jalg tõuseb pea poole kõrgemale ja pole üldse valus. Milles asi võib olla? Kuidas sellest valust üle saada? Meil on tantsides ju vaja, et mõlemad jalad tõuseks.
Kui kellelgi on motivatsiooni ja energiat üle, visake mulle ka, postiga võib ka saata. Mulle ei meeldi nii saamatu olla.
Mõnusat nädalavahetust!
Laura
Leia mind Snapchatist: laurakask
Facebooki loosimise leiad SIIT.
Instagrami loosimise leiad SIIT.
PS! Blogiauhindade hääletus käib veel viimaseid päevi. Mine ja anna oma hääl SIIN.
8 kommentaari
Margit Partei
27. mai 2016 at 03:12Venimise kohta: istumine on elastsuse surm. Iga natukese aja tagant pidevalt püsti tõusta ja liigutada-venitada. Teoreetiliselt peaks aitama. Praktiliselt ma ei suuda seda jälgida ja ei oska seega tulemusi sulle ennustada. 😀
Laura
27. mai 2016 at 03:28See valu oli tegelikult juba ka siis, kui ma ikka väga usinalt liikusin. Aga võtan nipi teatavaks igatahes. 😀
Karmen Lepp
27. mai 2016 at 03:22Saadan trennimotti sulle hommikuste päiksekiirtega. Ma ei suuda liikumiseta enam eladagi.
Üle tunni järjest istuda ma isiklikult ei kannata väga ja kui ei liiguta/venita, siis jääb tõesti kangeks. Rohkem liikumist ja mott tuleb, venivus ka. 🙂
Laura
27. mai 2016 at 03:27Aitäh sulle, armas!
See valu pole lihtsalt sellest, et ei liigu. See on hoopis teistsugune valu. Juba siis oli, kui ma ikka usinalt trenni tegin. Kahtlane valu ühesõnaga, mul pole enne sellist asja olnud. :/
SallyL.
27. mai 2016 at 06:03Kuidas sul vitamiinidega lood on? Võtad? B12 ja raud on aktiivse inimese puhul minu enda kogemuse põhjal väga olulised..näen seda eriti hästi nüüd, kui unetunde on vähe, aga päeva peale pean koguaeg liikumises olema ning üritan veel trenni ka teha..Väheste unetundidega harjub keha ära, aga kui vitamiinid defitsiidis, siis oli ikka maruraske olla ja tegin lapsega koos uinakuid ning olin mossis, kui laps siis magada ei soovinud kui ma 😀 Vitamiine võttes on kohe energiat ja tahtejõudu ka sellevõrra rohkem.
Laura
27. mai 2016 at 08:01Ei võta vitamiine. Ma ise kahtlustan ka, et äkki on millestki puudust, et pidevalt väsinud. Töö on muidugi emotsionaalselt üsna kurnav olnud, eks see väsitabki, aga ma olen enne hullemagi tempo juures jaksanud ikkagi trenni teha. Peab apteeki kappama ja proovima, kas vitamiinide võtmine mingit abi annab.
Maris
27. mai 2016 at 09:15Mul trenniga lood on head, aga kurjam, kui see söömine käest ära läheb, siis uuesti rajale saada sellega on hulga raskem. Nädala alguses oli laps haige ja lõi söögikava paigast ja no ei saa enam. Ikka vaja kama teha endale, kuigi kava seda ette ei näe 🙂
Laura
29. mai 2016 at 07:48Jaa, mul on söömisega täpselt sama lugu. Üks hetk suudan nii korralikult süüa ja järgmine hetk tahaks ainult jääääääätist! Trenniga oled sa küll ulmetubli, ma iga hommik imestan, kui palju sa jaksad! 🙂