Tegelikult oled sa isegi võrdlemisi positiivselt selle asja kirja pannud :)Mul on kaks sünnitust ja beebiiga seljataga ja esimese lapse ajal olin ma alguses (kuskil nii 3-4 kuud) depressioonis. See vähene uni võimendas kõike negatiivset ja niiiii raske oli elus peale lapse midagi positiivset näha. Kui laps oli tubli ja rõõmus, siis oli temast nii palju rõõmu, aga muidu oli elu sünge ja tume. Mulle tundus, et see ei saa kunagi otsa, et ma ei saa kunagi magada, et ma ei saa kunagi kuskile minna, sest laps on kogaeg näljane jne. Öösel, iga lapse vääksu peale olin üsti, mees ei kuulnud midagi. Seal ma siis olin, toitsin last, endal nibud juba veriseks imetud, pisar silmas, ja vaatasin oma magavat meest. Mõtlesin, et temal on ikka nii lihtne, sain jumala kurjaks, mõtlesin, et peksan ta üles ja karjun ta peale. Seda ma õnneks ei teinud ja mees alati tahtis ka aidata, aga ta lihtsalt ise ei ärka öösel selle vaikse igisemise peale. Samas ma ei raatsinud teda ka üles asjada, sets ta peab ju hommikul vara tööle minema. Ja nii ma olin seal öösel oma titega, väljas oli vaikus, laps nohises ja mina nutsin.
Mingi hetk läks see üle, täitsa ise. Liikusin palju väljas, ilm oli imeline. Mu esimene laps sündis sinu pisikesega samal ajal (26.aprill) ja mu päästiski vist see, et väljas läks valgemaks ja üha rohkem sai päev otsa väljas veeta.
Varsti saab see söötmise asi ka korda ja siis läheb elu nii ilusaks, ausalt. pea vastu natukene.
Lohutuseks ütlen nii palju, et kui kunagi teise saad, siis oskad juba oodata seda masendust ja seda ei pruugi just seetõttu üldse tullagi. Mul Loviisaga läks väga rõõmsalt kogu asi.

Kulla Laura. Ma olen tàiesti võõras inimene su jaoks, aga millegipärast aegajalt ikka külastan su blogi. Mõtle sellele, kui palju on maailmas veel rohkem enneaegseid beebisid. Minul tuttav sünnitas alles mõnda aega tagasi 26.nädala alguses beebi. KAHEKÜMNE KUUENDAL nädalal. Nad on juba mitu kuud pidanud haiglaseinte vahel oma elu veetma. Õnneks nüüd varsti saavad koju. See on ju õudne… Muidugi pole sinu probleem vähem probleem, aga ei ole vaja ennast süüdistada. Sa tead ju ise ka, et ei teinud midagi valesti. Ma tean, et minu kommentaar ja ükski teine kommentaar ei tee sinu asja olematuks. Asjad oleksid võinud ju veel hullemini minna. Sul on igati normaalne beebi, kes muudkui kosub 🙂
Ka magamatus on värsketel emadel probleem. Tean seda, olen ka ise selle läbi elanud. Esimestel elukuudel ärkas ka minu poja iga 2-3h tagant. Siis hakkas aina kauem ja kauem magama, esimest korda magas 6h siis kui sai viie kuuseks. See oli ikka suur rõõm mu jaoks. 10 elukuust hakkas juba 12h magama. See aeg läheb nii kiiresti, varsti saad rohkem magada ja mõtled, et kuidas su laps küll nii suureks juba saanud on. Mulle heietati kogu aeg beebi elu alguses, et aeg läheb nii ruttu. Toona mõtlesin, et jajah. See pole võimalik. Nüüd poolteist aastat hiljem vaatan ajale tagasi ja mõtlen, et alles ta sündis. Nüüd juba 1,5 aastane.
Ja need kõik, mis sa loetlesid, ongi emainstinktid. Ja ajaga tuleb neid aina juurde ja juurde.

Edu ja mõnusat kooskasvamist! 🙂

Nb! Loodan, et see minu tuttava enneaegne sünnitamine sind veel rohkem kehvemini tundma ei pannud. Mina ise ei ole seda läbielanud ja võibolla oli mu kommentaar liig ja kohatu, aga siia vabandan südamest. Ei mõelnud seda absoluutselt sellena.

Minu tänaseks aasta ja kahekuune laps sündis õigeaegselt, rasedus möödus komplikatsioonideta, sünnitus oli ideaalilähedane (lihtne ja kiire), sain lapse kohe rinnale, kaaluprobleeme ei olnud, saime haiglast 12 tundi pärast sündi koju jne. Aga … Ka mul oli lausa kuus-seitse esimest kuud raskusi arusaamisega, et milline side mul lapsega õieti on. Kirjeldasid täpselt samasuguseid tundeid, nagu minagi tundsin – jah, ma tõesti armastan oma last, aga… Mis siis? Mis ma nüüd temaga peale hakkan? Vastsündinu ju (üllatus-üllatus) ei väljenda oma tundeid verbaalselt, aga mina ei tundnud veel tema kehakeelt – ei tea, mis ta minust õige arvab? (Tagantjärele mõeldes on see muidugi jube tobe mõte!). Alles hiljaaegu taipasin, et nii, nagu mehe ja naise või sõprade vaheline suhe on pidevas kasvamises ja arenemises, kasvab, muutub ja areneb ka ema ja lapse vaheline armastus – tekib ühine rutiin, ühised laulud-tantsud, omavahelised naljad, pisikesed probleemid ja suured rõõmud, mis kõik loovad ja toetavad ema-lapse vahelist suhet. Nii et ole kannatlik, küll see taipamine lõpuks tuleb. 🙂

Sa oled nii tubli ja vapper, Laura! 🙂
Ma tahan lihtsalt öelda, et kõik sinu tunded, emotsioonid, mõtted, enesesüüdistused…need on PÄRIS ja need on kõigil emadel. Jah, ka nendel, kes näitavad välja ainult seda roosamanna kõik on ideaalne versiooni ülejäänud maailmale.
Minul on mõlemad lapsed sündinud täiesti tavapäraselt, kõik on kulgenud suuremate probleemideta. Ka sinu kirjeldatud “mees lõikas nabanööri läbi” ja “sain beebi kohe rinnale” jms olen saanud kogeda. Aga need asjad ei too rahu hinge, need ei too mingit meelerahu, sest siis sa ei mõtleks nende peale üldse. Mitte miski ei too tegelikult täielikku rahu hinge, kui sul on vastsündinu kodus. Sa oled väsinud, sa ei tunne seda beebit, su armastus tema vastu alles kasvab (mul olid TÄPSELT samasugused tunded, kui esimene sündis, ma ei saanud üldse aru, mida ma tunnen v mitte, aga krt…kellegi teise kätte ei tahtnud üldse anda teda, ja see ongi märk sellest, et sa aina tugevamalt ja tugevamalt armastad teda ja varsti on see maailma imeliseim tunne, usu mind!).
Olen ise üle aasta magamata (ja ma ei pinguta hetkel üle, vaid ma olengi harjunud juba elama 2-3 h ööunega, sest ka sellega harjub) ja minu ainus soovitus sulle on võtta natukenegi aega ka iseendale. Sedasi sa saad kiiremini oma pea ja mõtted selgeks või ratsionaalsemaks. Praegu on su keha nagunii sassis omadega, proovi mitte endale süümõtetega liiga teha.
Sa oled piisav ja sa tõid ilmale teie pere esimese lapse, kes kasvab ja kosub ju mühinal! 🙂 Sa oled kõik õigesti teinud ja teed kõik, et beebil oleks hea. Ja see on piisav!
Hoia end 🙂

Lahku beebigrupist ja elu on palju ilusam ja vähem stressi, pinget, võrdlust jne mida suuremad lapsed seda enam konkureerivad emad beebigrupis oma lapsega, samuti võtab see koht tohutult aega.

Minu jaoks olid lapse esimesed 3 elukuud suhteliselt must auk, pidevalt nutsin, nii väsimusest kui valust kui ebaõnnestumise tundest.

Tundus, et midagi muud ei saagi teha, kui ainult toitmisega tegeleda – samuti esialgu lapse kaalumine, pumpamine, lisapiim pudelist, kuna endal ei tekkinud stressiga vajalikku kogust ka pumbates juurde. Ei osanud mina, ei osanud laps – vale imemisvõte (mis nõustaja juures väidetavalt alati välja tuli, aga kodus mitte kunagi, sest laps pisike ja rind suur, ei osanud leida mitte ühtegi sobivat asendit, kus õnnestuks), soor (mistõttu lapsel valus süüa), minul nibulõhed, vasospasmid (st ka imetamise vahel rinnad valutasid kohutavalt). Kui üks ring lõppes, siis ahastusega mõtlesin, et tunni-kahe pärast jälle kõik kordub.

Pidevalt tundsin, et ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei suuda. Ei osanud absoluutselt mingit ülevoolavat emaarmastust tunda, vaid pigem tundus kohati (järjekordse söömispiina ajal), nagu “vihkaksin” oma last. Muidugi ma seda ei teinud, lihtsalt valu, väsimuse ja stressi tõttu tekkis nii vastik tunne. Õnneks sai see kole aeg siiski lõpuks läbi (minul küll paraku imetamise lõpetamisel lapse 3-kuuseks saamisel) ja elu hakkas tunduma järjest ilusam. Ja mida edasi, seda enam saab ka aru, et ematunne polegi midagi käegakatsutavat ja kohe lapse sünnil tekkivat, vaid kasvab ja muutub ajaga.

Selle pika jutu mõte oli tegelikult, et kõik raske on mööduv (või vähemalt muutuv :)), isegi kui tundub, et ei ole. Ja tea, et sa pole selliste tunnetega üksi ja mis kõige tähtsam, et on täiesti normaalne igasuguseid tundeid tunda. See ei tee sind kuidagi halvemaks emaks või inimeseks. AGA. Pea ka meeles ja korruta endale, et sa oled piisav! Sa ei ole kuidagi süüdi, et sellised asjad juhtusid ja sa annad kahtlemata endast parima, seega sa oled piisav.

PS. Kui sul kunagi peaks ~42 minutit “vaba aega” olema, siis soovitan vaadata seda videot (just selle piisavuse teemal):
https://www.youtube.com/watch?v=lw3NyUMLh7Y