Ma ei tea, mis kehva diili ma oma tervisega teinud olen, aga ma olen jälle tõbine. Tatt jookseb nii mis kole, köhin ja kurk on valus. Lastel on vaheaeg ja minu mälu järgi pole vist ühtegi vaheaega olnud, kus ma täiesti terve oleks olnud, kogu aeg mingi jama ikka küljes. Aga noh, vähemalt saan rahulikumalt haige olla, sest töökohustusi on vähem.

Samas, ega ma loll puhata ikka ei mõista.

Ma vist pole blogis kirjutanudki (ilmselt ei julgenud), et osalesin veebruaris Nike+ Training Club treenerite koolitusel. Fakt, et ma sinna koolitusele üldse pääsesin, oli minu jaoks niii suur asi. Umbes kaks aastat tagasi kandideerisin ka, kuid siis sain eitava vastuse, nüüd sain aga võimaluse. Koolituse läbimine oli aga kõige pisem samm kogu protsessis. Nüüd tuleb end harida, võimalikult palju NTC trennides käia, mentori tundides käia jne.

Projekti ja töö tõttu ei ole mul aga üldse õnnestunud NTC-sse jõuda. Tunnid on tavaliselt päeva esimese pooles ja ma mitte kuidagi pole saanud neid trenne külastada.

Kuna vaheajal on meil aga veidi teised tööajad, siis nüüd oli mul tõesti võimalus neli korda oma mentori trennides käia. Oo maii, mul vist ei lippa higi mitte üheski trennis (isegi mitte HotYogas) nii hullusti, kui seal. 😀 Aga võibolla on see sellepärast, et ma tatise ja tõbise olemisega trennitan ja keha lihtsalt ongi nõrgem või ma lihtsalt tahan hästi tubli olla ja pingutan rohkem? Who knows! Ma lihtsalt ei saanud omale lubada neisse trennidesse mitte minna. Nädalavahetusel võtan vabamalt ja ravin end.

Muide, projekti ametlik osa sai läbi. Aprilli lõpuni saame küll veel Arigatos treenida, kuid viimased pildid on tehtud, intervjuu ja numbrid antud.

Foto: Priit Grepp

Mina sain tulemuseks -5kg. Tegelikult võib rahule jääda, aga on mitmeid asju, mida oleks saanud paremini ja noh, minu stressamine ei aidanud ka kindlasti kaasa. Aga ma tahan projektist kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse teha, siis kui viimane ajakiri ka ilmunud on ehk umbes mai alguses.

Kaalu võin nüüd küll ära peita, sest see number seal ikka ei ole peamine. Kuu ajaga ei võtnud ma kaalus enam alla, kuid mõõtetulemused andsid ikka muutustest teada – rasvaprotsent oli langenud, lihasmass kasvanud ja ümbermõõdud vähenenud. Ja seda peangi endale nüüd kogu aeg meenutama – number ei määra tegelikku seisu!

Foto: Priit Grepp

See postitus valgub ilmselt suht laiali, aga kuna mul on praegu mõtteid ja sõrmed usinalt trükivad, siis panen ikka kõik kirja.

EBA hääletus ei ole enam kaugel. Panin end terviseblogide alla kirja. Üsna pikalt mõtlesin, kas ikka peaks. Selles kategoorias on paar nii kõva tegijat, et mis mul ikka sinna kõrvale trügida. Ja ega see koht tegelikult nii oluline polegi. Ma muidugi olen väga võistlushimuline, et kui võistelda, siis võiks hästi minna ja oli aegu, kus ma üldse kaotada ei osanud. Nüüd juba oskan inimene olla ja saan aru, et eks alati ikka parimad võidavad ja kui mina see parasjagu pole, siis ei juhtu mitte midagi. 😀

Mis puudutab reklaampostitusi ja koostöid, siis tegelikult olen ma ikka mõne võimaluse saanud. Mulle on kirjutatud ja ma olen ise end pakkunud. Minu arvates on täiesti arusaadav, et ettevõtted lugejanumbreid vaatavad ja selle järgi ka blogijaid valivad. Millest ma aga aru ei saa, on see, et tihtipeale eelistatakse numbreid sihtgrupile.

See tähendab, et elu-ilu-blogija saab testimiseks näiteks mõne tervisetoote ja kirjutab sellest pika postituse, mida loeb palju inimesi. Nende inimeste seas on kindlasti neid, keda tervisetooted huvitavad, kuid suurem osa ilmselt siiski sihtgruppi ei kuulu. Kui samast tootest kirjutab terviseblogija, siis suure tõenäosusega on kõik tema lugejad ja postituse klikkijad just need, kes ka päriselt tervisetoodetest huvituvad. See tähendab, et reklaam jõuab sihtgrupini, mis peakski ühe ettevõtte eesmärk ju olema?

Ma ei tea, kas ma suutsin end piisavalt selgeks teha, aga nii näen asja mina.

Mu eelmise aasta EBA look. See aasta võiks ju veel parem välja näha. 😀

Mina just kõige eeskujulikum blogija pole, sest postitused ilmuvad üsna kaootiliselt. Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Mind võivad eraelus mõjutada nii paljud asjad, et blogimine muutub viimaseks asjaks mu peas. Üks hetk tundsin ise ka, kuidas ma blogis ainult virisemas käisin. No kes viitsib seda pidevat hala lugeda? Jah, mul endal hakkas enamasti kergem, kuid negatiivsust on ju maailmas niigi palju, miks seda siis veel rohkem ette sööta. Pigem nukrutsen oma nukrutsemised ära ja kirjutan siis, kui midagi head ka öelda on.

Ah ma ei tea, hakkasin vist lihtsalt heietama.

Üks asi tuli veel meelde – kommenteerimine. Tegin selle muide jälle lahtiseks ja kõik kommentaarid saavad ilma minu nõusolekut omamata ilmuda. Sellega on üldse veider asi. Iga kord kui ma mõtlen, et nüüd kirjutasin küll posituse, mis võiks inimesed rääkima ja arvamust avaldama panna, siis võib kommentaaride kohal ilutseda ümmargune null. Kui ma aga niisama jauran, siis on inimestel tihemini midagi öelda. Võta siis kinni. Ma ise olen muidugi ka üsna laisk kommenteerija ja jätan neid pigem harva. Aga ise olen igasuguse tagasiside eest tänulik. Pean ikka ise ka tublimaks kommenteerijaks hakkama, ma ju tean, kui hea tunde see blogijas tekitada võib.

Okei, nüüd küll aitab. Postitus on vääääga pikaks veninud.

Jääge terveks ja olge tublid!

Laura