Lõpuks ometi on tunne, et kõik sujub. Ma tunnen, kuidas see pikalt kukil istunud stressikoorem vaikselt maha voolab ja ma jälle rõõmsamalt elada saan.

Alustuseks – ma saan öösel magada. Kohe saab kaks nädalat, kui otsustasime, et aitab öisest imetamisest. Jander võttis ööd enda kanda ja minul jäi üle oma emotsioonide ja hirmudega hakkama saada. Õnneks on kõik sujunud oodatust palju kergemini. Leppisime omavahel reeglid kokku – last peab lohutama süles või kaisus, voodis nutta ei lase ja kui ma tunnen, et lapse nutt on juba hüsteeriline, võin sekkuda. Tegelikult aga on Jander suurepäraselt hakkama saanud ja mina tunnen end juba plaju rohkem inimesena.

Meil on olnud paar tagasilööki, kus ma olen korra umbes kella 23 paiku, kui veel ise pole magama läinud, rinda andnud. Peale seda, kui Nete omal jalal sammuma hakkas, toimis öösel ka mingi trall. Ma ise seostan seda uue oskusega, sest eks kõndima hakkamine on ikka suur samm (kuigi ta veel ikka eelistab käputamist) ja ilmselt see teda ka mõjutab. Lisaks tundub, et ka järjekordne hammas on tulemas. Ehk siis jah, paar ööd on keerulisemad olnud, kus lõpuks on aidanud kaisus magamine. Mis iseenesest on armas, aga meie eesmärk on ikkagi laps terve öö ilusti oma voodisse magama saada. Ühe öö magasin ma ise jälle seal põrandal ja olin kohe hommikul seljavaluga kimpus. Samas olen ma palju rohkem selliseid kaisutamise hetki nautima hakanud, sest ma näen, kui kiiresti ta ju kasvab ja ühel hetkel ei vaja ta enam mind nii palju.

Ööuni on ikka nii tähtis. Ma päriselt jaksan päeval palju asjalikum olla, kui olen saanud voodis peaaegu terve öö segamatult magada. Nete ärkab nüüd ikka 1-2x ja eks ma ju kuulen seda, aga ma ei pea end voodist üles ajama või päriselt ärkama. Jander tõesti saab suurepäraselt hakkama ja nutt vaibub enamasti hetkega. Niimoodi puhanuna ei paista keerulised asjad ka enam nii keerulised ja tekib tunne, et äkki ma ikka olen tegelikult noor elujõuline naine.

Teine suur ja oluline samm on see, et me Jandriga mõlemad regulaarselt trenni tegema hakkasime. Mina teen kodus jõutrenni ja Jander käib jooksmas. Enamasti ülepäeviti ja nii, et saaks nädalasse 3x kirja. Kuna me selle asja koos ette võtsime, siis utsitame üksteist, tuletame trennipäevi meelde ja arvestame plaane tehes sellega, et mõlemad oma trennid tehtud saaks.

Kuna ma ka nüüd öösel paremini magada saan, teen ma oma trenni enamasti hommikuti Nete esimese päevaune ajal ära. Nii saan kohe linnukese kirja ja õhtul, kui Jander tööpäeva lõpetab, saame kõik koos jalutama minna. See on meil ka nüüd selline traditsioon. Umbes tunnike neil õhtutel, kui Jander jooksmas ei käi. Täielik kvaliteetaeg. Meie saame Jandriga segamatult juttu rääkida, Nete uudistab hea meelega ümbrust ja Bert saab kõik postid ja rohututid nuusutatud. Täiega win kõigile! Meil on kodu lähedal mõnusad metsarajad ja see teeb mind nii rõõmsaks, et kodu ümbrus nii vaikne ja ilus on, aga linn samas lähedal. Ideaalne asukoht ikka.

Ma täpselt enam ei mäleta, millal me selle regulaarse trennitamisega alustasime, aga umbes kuu peaks küll täis olema. Algus oli nii raske. Lisaks sellele, et see oli raske füüsiliselt, oli see ka vaimselt minu jaoks väljakutse. Tundsin, kui nõrk ma olen. Kui kiiresti toss väljas oli ja kuidas kunagi lihtsana tundunud harjutused nüüd täiesti ületamatud tundusid. Minu jaoks oli see kõik löök ego pihta. Kuidas ma ometi ei jaksa? Jander siis meenutas, et ma polnud ju üle 1,5 aasta korralikult trenni teinud. Rasedaks jäädes pidin kohe trennidest loobuma, peale sünnitust ma paar kuud toimetasin, kuid magamatus, stress ja üleüldine kurnatus olid liiga hullud, et ma oleks suutnud trenni teha.

Minu õnneks aga on selle kuu ajaga vahe juba märgatav. Et selgem oleks siis alguses ei suutnud ma põlvedel isegi mitte kümmet kätekõverdust teha. Nüüd suudan vähemalt kaks päkkadel teha ja edasi siis põlvedel ja kindlasti rohkem kui kümme. Alguses varisesin toenglamangust (plank) hetkega kokku, nüüd suudan jälle vähemalt minuti püsida. Need on konkreetsed näitajad ja ma ausalt olen enda üle uhke. Lisaks sellele ütles Jander, et näeb, kuidas see mulle sära silmadesse toob, et ma jälle “oma asja” ajada saan. Tõesti, mega mõnna on!

Toitumisega oleme ka juba väga palju tublimad. Kui nüüd lõpuks köök valmis ja paigaldatud saaks, siis ehk läheb asi veel paremaks. Meie ajutine köök lihtsalt ei kutsu kokkama ja katsetama. Aga praegu on enamasti nii, et nädala sees sööme tervisliku(ma)lt ja laupäeval lubame sauna juurde midagi natuke nosimiseks. Kokkulepe on see, et mis iganes me laupäeva õhtuks omale ostame, peame suutma selle ära süüa samal õhtul (ehk siis, et ei kahmaks miljonit asja korraga) ja pühapäeva seda kraami nö kaasa ei vea. Minu meelest töötab see meil päris hästi.

Eriti tore on see, et Jander ka nii toetav selles on. Eks ta ise tahab ka tervem olla, aga ta päriselt mõistab, miks minu jaoks on oluline kaalust alla saada ja kuidas ma end praegu tunnen. Nüüd on ta hakanud rohkem ka ise süüa tegema, et mul lihtsam oleks. Hindan seda väga. Kaal, va kurivaim ei taha ainult väga langeda, aga nüüd vist esimese kilo ikka olen maha saanud. Peaks vist ikka mõõdulindiga ka end ära mõõtma, sest kaalunumber pigem tekitab stressi. Seadsin omale ühe suure eesmärgi ja jagasin selle siis väiksemateks eesmärkideks. Nüüd tasapisi liigun selles suunas ja püüan seda kõike stressivabalt teha. Pole ju vaja, et ühest stressist vabanesin ja siis omale jälle selle “pean saama vormi, muidu suren” pinge peale panen.

Oma kodu on ka ikka nii hea! Välja arvatud see köögi olukord ja vannitoas nõude käsitsi pesemine, aga õnneks pole enam palju jäänud. Oo, nõudepesumasin, kuidas me sind ootame! Otsustasime sisustamise osas sedasi, et tegeleme praegu terrassiga. Suvi on ju ees ja tundus nukker, kui me oma terrassi sihipäraselt kasutada ei saa. Leidsime soodsalt sobiva mööbli ja ostsime ära grilli. Laupäeval pidasime maha ka esimese sauna- ja grilliõhtu mu vanematega. Tabasin end mitu korda mõttelt, et apppppi, kui hea kõik on! Mul pole enne kunagi olnud seda luksust, et elutoast aeda astuda, oma grillil süüa valmistada ja oma saunas leili visata. Kohe päriselt nii-nii hea ja õige tunne tekkis. Palju on veel teha, sest kogu maja sisemus vajab sisustamist, aga eks seda jõuab ka pimedatel sügisõhtutel teha, kui enne ei jõua.

Ühesõnaga – lõpuks ometi on kõik paika loksumas ja ma saan jälle mina-ise olla. Stabiilsus ja rutiin polegi nii halvad midagi.

Olge tublid!

Laura