Kui päike ei paista…

Istun bussis ja sõidan Tartusse, juba teist korda sel nädalal. Kooliasjad on unarusse jäänud, trenn on tagaplaanil ja stress on võimust võtnud.

Mu vanaisa suri nädalavahetusel ja täna olid matused. Raskem osa on sellega möödas, kuid kurbus ja kaotusvalu käivad ilmselt veel mõnda aega tegemistega kaasas. Õnneks on tegemist väga palju ja sellega saab oma mõtted mujal hoida.

Olen jälle iseenda peale kuri, et olulised asjad viimasele minutile olen jätnud. Sellepärast siplen ma praegu ajapuuduses ja ega pole ju tuju ka, et midagi teha. Eneseusk hakkab ka vaikselt kaduma ja lootus, et asjad tehtud saavad, samuti. Ma väga loodan, et see on lihtsalt faas ja kui järgmised nädalad üle elan, läheb meel rõõmsamaks ja energia tuleb tagasi.

Kogu selle jama keskel olen ma ka juurde võtnud. Ma täpselt ei tea, kui palju, aga kuskile 1-2 kilo vahele see jääb. Ma tunnen end paksuna, mulle ei meeldi mu peegelpilt, aga ma ei suuda eemale hoida jäätisest või šokolaadist, ma nagu vajaks seda! Tegelikult ju ei vaja! Aga ma ei viitsi omale isegi normaalset sööki teha, nokin siit ja sealt ja söön väga suvalt. Karta on, et kehale selline asi ei sobi ja sellepärast kilod juures ka.

Kuidagi oleks vaja, et asjad paika loksuks ja mingisugune korrapära kõikidesse tegemistesse tagasi tuleks. Äkki peaks suurelt ja punaselt kohustused kirja panema ja neid siis maha kriipsutama. Päevaplaanid koostama? Nädalaplaanid? Kas nii saavad asjad paremini tehtud?

Kuna päikesevalgusest on ka suur puudus, siis ehk peaks mingeid vitamiine võtma, mis energiat ja jaksu annaks? Mu ema on nädalavahetusest saati kõrge palavikuga haige, sugulased haiged, venna kihlatu tõbine.. Ma pean suutma praegu tugev olla ja end hoidma. Mis oleks kõige parem viis? Puhkamiseks küll aega pole ja aega ka maha võtta ei saa…

Oeh..

Sain end välja elada. Õnneks on peavalu ka järele andnud ja uni tuleb kindlasti magus. Alustan homset päeva BodyPumpiga ja elan end trennisaalis ka välja, see peaks ju ka ometi olemist parandama.

Kõige masendava taustal tähistasime siiski nädalavahetusel mu ema 50. sünnipäeva. Masendav, aga ma ei oska absull kaamera ees olla ja pildid olid seetõttu ikka üsna alla poole arvestust. Aga, et postitus nii masendav ei oleks, siis mõni naeratav pilt minust teeb selle ehk veidi rõõmsamaks..

Kandsin peol kleiti suuruses 36! Aga ometi tundun ma neil piltidel paksuna. Mulle tundub, et mul on mingid “paksu-prillid” ees ja ma ei oska neid lihtsalt eest ära võtta. Ebareaalne ju!

Aitäh, et minuga olete ja aitäh mu armsatele toetavatele sõpradele!

Järgmine kord juba rõõmsamatel teemadel.

Laura.

Kui teil aga mingeid küsimusi on, siis mõneks ajaks on mu ASK lahti ja võite oma küsimused sinna ka jätta. Eks ole näha, kauaks see lahti jääb, aga kuna selline soov lugeja poolt tuli, siis teeme proovi.

10 kommentaari

  • Karmen

    16. apr. 2015 at 01:34

    Avaldan sügavat kaastunnet!
    Lihtne öelda, keeruline teha, kuid ole täiesti rahulik, trennid/kaal/toitumine eest ära ei jookse. Kui vaimselt on juba kergem olla, siis tuled uue hooga ja kõik saab korda taas.

    Vasta
  • Arra

    16. apr. 2015 at 03:09

    Ära materda end selle pärast .et vähem jõuad! Lase leinal rahulikult olla. Imelik oleks, kui kõik rõõmsalt kergelt vanamoodi kohe edasi kulgeks. Hoia raskel ja kurval ajal kalleid inimesi läheduses. Kaastunne ja kallistus.

    PS: Ma pilte vaadates küll ei saa miskit moodi öelda, et sa paks oleksid! Ilus oled!

    Vasta
  • Hanna

    16. apr. 2015 at 03:15

    Esiteks, tunnen sulle samuti kaotuse puhul kaasa. Kevad võiks olla läbinisti rõõmus aeg, isegi siis, kui päikest parasjagu ei paista, aga kui midagi nii kurba juhtub, ei aita isegi soe ilm… Kurbust ei saa küll mõõta, aga ehk parandab su meelt (vähemalt natukenegi) see, kui sa iga päev mõtled ühe positiivse mälestuse peale, mis sul vanaisaga seoses meelde tuleb? Võid selle enda jaoks kirja panna ja sahtlisse poetada. Võib-olla on see üks viis, mis aitab kalli inimesega lõplikult hüvasti jätta.
    Teiseks, olen nõus eelmise kommenteerijaga: ole rahulik! Tegele nende asjadega, mis sind positiivsena hoiavad. Nagu ma olen aru saanud, mõjub trennis käimine su kehale ja vaimule turgutavalt. Aga ära üle treeni. Kurbus ei ole asi, mille peaks kuskile ära peitma, selle peab läbi ja üle elama. Kui sul ei ole isu toast välja minna, siis tee toas trenni. Kui sul ei ole isu ise süüa teha, kutsu sõber külla – küll tema teeb. Kõik laabub. Samuti soovitan sul endale igaks päevaks pigem mitu väikest, aga konkreetset ülesannet anda kui üht suurt ja mahukat. Prokrastineerimiseahv on väga valvas loom, ta saab kohe aru, kui sa ei tea, mida järgmisena ette võtta.
    Kolmandaks, homme on juba parem! Maga korralikult ja söö korralikult ja puhka korralikult. Muu on tegelikult teisejärguline.

    Vasta
  • Laura

    16. apr. 2015 at 04:22

    Poetasin su kommentaari peale mitu pisarat. Toredaid mälestusi koos vanaisaga on palju ja nende meenutamine toob pisara silmanurka, kuid pisikese naeratuse ka.
    Täna ei suutnud ma trenni ikkagi minna. Hakkasin hoopis raamatut lugema ja tundub, et see on täitsa hea viis aja maha võtmiseks. Samas olen tänaseks eesmärgiks võtnud ka üks pisikene koolitöö ära teha. Ikka tasa ja targu!

    Aitäh toetuse eest! Pai!

    Vasta
    • Laura

      16. apr. 2015 at 09:25

      Tegelikult muretsen ma paljude asjade pärast. Näiteks selle pärast, kuidas vanaema vastu peab, sest ta tervis on väga kehv. Ma muretsen, et mu ema juba pikalt haige on. Ma muretsen, kas ja kuidas suudan ma järgmise nädala eksami ära teha. Muretsen, kuidas ma bakaeksami tehtud saan. Ma muretsen paljude asjade pärast. Kahjuks on minu üks mure ka see, milline ma välja näen. See pole lihtsalt hala “omg, ma olen paks”, vaid minu igapäevane võitlus iseenda ja oma mõtetega.
      Ma nutan end õhtuti magama ja olen väga-väga kurb, et mul enam vanaisa pole, aga see ei tähenda, et minu pikka aega kestnud probleem enesehinnangu, mina-pildi ja kehaga kuskile kadunud oleks. See ongi minu blogi põhiline teema – see, kuidas ma püüan end paremasse vormi viia ja end taas armastama hakata.
      Ma oleks võinud pikalt kirjutada oma emotsioonidest, kehvast enesetundest, magamata öödest jms, mis lähedase kaotusega kaasa tuleb, aga ma ei tundnud, et tahan end sellisel viisil avada.

      Vasta
  • Anni

    17. apr. 2015 at 01:27

    Kaastunne! Lähedase kaotus on alati raske ning ilmselt alateadlikult otsidki lohutust asjadest, mida tavaliselt nii palju suhu ei pista. Selles pole tegelikult ju midagi halba, 1-2 kilo siia sinna, keegi peale sinu ei märkagi seda. Ja piltidel pole mitte midagi viga, väga ilus oled 🙂 Eks me oleme iseenda suurimad kriitikud, isegi kui pole põhjust 🙂 Ehk hakkab päike kaka varsti rohkem pilve tagant piiluma, siis on lihtsam muredest võitu saada.

    Vasta
    • Laura

      17. apr. 2015 at 09:23

      Leidsime isaga mõlemad, et oleme stressisöödikud. Muudkui istusime köögilaua taga ja lihtsalt.. sõime! Nii kurb kui see ka pole, siis ega toidust mingit lohutust ju tegelikult ei saanud.
      Aga ma loodan küll, et uue nädalaga loksuvad asjad natukene paremini paika jälle ja saan tavapärase rütmiga edasi liikuda. Karavan läheb ju ikka edasi..
      Päike tooks tõesti natukene rõõmsamat olemist, küll see kevad ikka lõpuks tuleb ka vast!
      Aitäh sulle! Pai!

      Vasta

Vasta Laura-le Tühista vastus