Selle asemel, et homseks eksamiks (jah, mul on lisaks lõpueksamile veel üks eksam) valmistuda, tahan mina kirjutada. Õnneks on mul väga vahva kursaõde Julia, kes vorbib praegu mõnusat konspekti, mida ma pärast voodis lugeda saan ja sellest peaks ilmselt piisama ka. Tore, kui mõni eksam niii raske polegi!
Aga kirjutada tahan ma sellest, mida pealkiri ütleb.
Jah, me räägime jälle toitumisest, sest kuradipärast, ma ei oska oma elu elada!
Eelmine nädal oli toitumise poolest väga okeika ja ka see nädalavahetus läks üsna toredalt, aga siin juures on üks suur AGA.
Söök ja toitumine on mu elu üle võtnud. H. tuli nädalavahetuseks Tartusse ja iga teine jututeema oli toit. “Mis ma lõunaks söön. Ei, seda ei või. Ma tahaks seda, aga ma ei tohi. Mis ma homme söön? Aga see ei toida ju kõhtu. Mul on kõht tühi.” jne jne. Kogu aeg keerles kõik söömise ümber.
Käisin täna ühel kokkusaamisel Tallinnas (praegu sõidan bussiga Tartu poole) ja eile bussiga Tallinna poole sõites ma lihtsalt.. noh.. hakkasin nutma, sellepärast, et ma “ei tohtinud” kotist ühte banaani võtta. See oleks üleliigne olnud ja minu kavaga mitte kokku käinud. Nagu FAKK! MIS ASJA??? Kuhu ma jõudnud olen omadega?
Minu igapäeva elu keerleb ainult söögi ümber. Ma söön hommikust ja mõtlen samal ajal lõunasöögi peale. Kui ma parasjagu ei söö, loen ma tunde-minuteid, millal jälle süüa saan. Ma tahan oma päeva trenni mahutada, sest siis ma saan rohkem süüa. Kas see kõik on normaalne? Ei ole ju!
Seda enam, et pinge on kohe haripunkti jõudmas ja kooli lõpp on KOHE käes! Milleks on mul vaja oma elu veel keerulisemaks elada, selle asemel, et keskenduda järgmised kaks nädalat ainult õppimisele ja mitte muretseda üleliigse kommipaki või shokolaadi pärast? Vahel tahaks ma ise ka ennast raputada ja maa peale tagasi tuua.
Ma lubasin endale, et kui ma baka lõpetan, olen oma elu parimas vormis. Praegu tunnen, et ma olen end alt vedamas. Et kui ma söön täna ühe shokolaadi ja homme jäätise, siis ma lihtsalt veeren aktusele ja näen kohutav välja.. Aga kuhu see enesepiitsutamine on viinud? Ma olen õnnetu!
10 kilo raskemana olin ma vähemalt õnnelik ja endaga palju rohkem sõber. Praegu olen ma aga iseenda vaenlane ega tee muud kui lihtsalt hävitan ennast.
Milleks see kõik? Mis mul viga on?
Mul tuli üks päev hull magusate hommikuhelveste isu. Shokolaadikrõbuskid magusa jogurtiga.. mm..! Ja täna sain ma H. juures magusat jogurtit kellogsitega, issand kui hea see kõik oli!
Ah, raske on! Nii raske on!
Igasugused kommentaarid on teretulnud, aga päris heiti ma lugeda ei tahaks. Pingeid on juba piisavalt.
PS! Vastan küsimustele selle nädala jooksul.
Aitäh, et olete minuga!
Pai!
Laura.
42 kommentaari
Mannu
18. mai 2015 at 08:52Pai! 🙂
Laura
19. mai 2015 at 07:38🙂
Kadi
18. mai 2015 at 08:58Siin saab kahjuks vaid iseendaga tööd ja rahu teha. Ma tean, kui raske see on. Olen ise viimaks abi otsides buliimia diagnoosi saanud, haigus ise kestnud juba ligi kümme aastat oma tõusude ja mõõnadega. Tellisin just täna endale uue toitumiskava ja juba tunnen, kuidas liiga palju aega ja keskendumist kulub toidu peale. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal ma viimati endaga üldse rahul olin ja see on nii kurb, et ma ei suuda iseennast absoluutselt aksepteerida sellisena nagu ma olen – kuigi teised kõik seda ju teevad. Sealt jälle saabki alguse küsimus, et kui teistele ma sobin ka sellisena nagu ma praegu olen, miks ma ometi ei suuda enda hävitamist lõpetada? Muidugi jah ma tahan kaalust alla võtta, aga mul on ju muu elu ka elada, kuid siiski, võidab jälle mingi hetk see esimene pool ja selle tõttu kannatavad ka kõik teised. Ma ei taha teada, kui siiber mu mehel on mingisugusest kaalujutust, sellest, kuidas ma erinevate kavade ja imeasjade peale jälle raha magama panen või ei saa kord üht ja siis teist asja süüa ja teha, sest ei tohi. Tema jaoks olin ma täpselt sama inimene ka 102 kilosena. (Mu tippkaal kunagi oli 57, aga siis ta mind õnneks ei teadnud – ei tea mida tahta :D).
Ma soovitaks sul mõnda aega nüüd koolile keskenduda ja samuti ka oma peika peale. Ilmselgelt on sul praegu ka kõva stress peal – ei aita siis ükski kava ega trenn. Mäletan, kui paar aastat tagasi jälgisin ka kava – tulutult, kui viimaks kursusetöö ära esitasin kukkus 3 nädalaga 4 kilo, lihtsalt pingelangusest.
Ja üldse ei tasuks ka häbeneda psühholoogi juurde pöördumist, mina olen sealt väga palju abi saanud, lihtsalt neutraalse inimesega rääkimisest.
Palju edu ja et sa ikka välja murraks sellest mülkast 🙂
Laura
19. mai 2015 at 07:41Aitäh, et oma lugu jagasid!
Ma isegi vist ei kujuta päriselt ettegi, kui koormav see kõik mu lähedastele on, eriti peikale, kes kõike seda non-stop kuulma peab. Ma ei kujuta ette, millal see enese aktsepteerimine tuleb ja kas üldse tuleb.
Aitäh sulle veelkord. 🙂
Karmen
18. mai 2015 at 09:01Usud või mitte, kuid kuuke tagasi tundsin täpselt samu tundeid ja isegi mu vestlused olid lähedastega suuresti toiduteemalised. Mingil hetkel iga kava ammendab end, ning tuleb proovida lihtsalt veidi tervislikumaid valikuid teha. Võta näiteks nädal ja söögi täpselt seda, mis isutab. Jälgi enestunnet ja analüüsi enda tegevust. Lihtne öelda, raske teha. Loodan, et siiski pisikese positiivse tõuke suutsin anda. Isegi kui ideaalkaalust mõned kilod raskem, siis ikkagi rõõmsameelne ja vaba, mitte “toiduori”. 🙂
Naudi liikumist, kevadet/suve ja kõike, mis õnnelikuks teeb!
Laura
19. mai 2015 at 07:42Sa oled nii armas inimene, Karmen! Leiad alati aega, et midagi toetavat kirjutada. Aitäh sulle! 🙂
lillllll
18. mai 2015 at 09:33apppii, nagu endast loeks! Lõpetan gümnaasiumit ja iga päev on õppimise vahele mahutatav trenn ja toit täielik kinnisidee, üritan kõike tõsiselt jälgida aga ikkagi on tunne et lõpetamisel olen tõsine vaal. Jubeeeee
Laura
19. mai 2015 at 07:42See on nii totter!
Pea vastu ja edukat kooli lõppu!
p6rgukiz
18. mai 2015 at 09:50Ma tean seda tunnet. Kolm kuud mõtlesin toidule ja rääkisin toidust. Nüüd sa tead, miks ma kaalublogi ei kirjuta hetkel. Mul on häbi ja läbikukkuja tunne, kuigi ei peaks, kaal langenud 14.5 kg ja hetkel seisab. Üritan teha tervislikumaid valikuid 🙂
Sa oled Laurakene teinud ära maailma suurima töö iseenda kehaga ja nüüd keskendu ainult kooli lõpetamisele. Söö tervislikult, aga ära üle pinguta. Võtab stressi vähemaks. Liiga ei tohi oma ajudele (ja selle asjaga lähedastele :P) teha. Tunne kevadest ja H. rõõmu, õpi ja lõpeta kool. See hetkel tähtsam kui mõni üleliigne amps.
Kalli pai 🙂
Laura
19. mai 2015 at 07:43Sellepärast ma isegi ei hakanud torkima, et mis sinust saanud on..
Aitäh sulle! Kalli-kalli! 🙂
T
18. mai 2015 at 10:16Oleksin praegu lugenud justkui iseendast, tunnen täpselt samamoodi. Tegelikult aga on kõik mõtlemises kinni ning kui mõtetega tööd teha, saab ka kõik paika. Minul käib asi hooti. On hetki, kus mõtlen koguaeg toidust, millal, kus, mida, kui palju jnejnejne. Parematel hetkedel aga suudan endale selgeks teha, et söön selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et süüa. Minu isiklik arvamus on selline, et kõige olulisem on endale selgeks teha lihtsalt tervisliku toitumise põhimõtted ja rohkem ei olegi vaja.Igasugused toitumiskavad viivadki lõpuks ainult stressini ja pideva toidu peale mõtlemiseni. Peamine on lihtsalt see, et üldine päeva toitumine oleks enamvähem paigas ja täiesti vabalt võib sinna paigutada ka mõne oma lemmiksöögi, olgu selleks siis jäätis, kommid või hommikuhelbed jogurtiga! 🙂 Omast kogemusest võin öelda, et kui ennast rangelt piiranud olen, siis absoluudselt IGA kord olen mõne aja pärast söönud magusat ja kõike head-paremat kohutavalt suurtes kogustes, aga niikui teadvustan endale, et ma võin selle jäätise nüüd südamerahuga ära süüa ja see ei tee mulle mitte midagi, siis olen palju õnnelikum ja saan oma magusa isu rahuldatud ja rohkem ei tahagi. Ja tegelikult kui endale teadvustada, et võid tegelikult süüa kõike, siis enam nii väga ei tahagi seda kõike endale sisse ahmida! 🙂
Peamine on elada ja süüa nii, et ise ennast hästi tunned ja õnnelik oled 🙂 Pealegi oled sa nii palju saavutanud ning oled väga tubli ning näed suurepärane välja!
Tea, et sa ei ole selle probleemiga üksi ja sellest probleemist saab jagu!
Pea püsti ja edasi! 🙂
Laura
19. mai 2015 at 07:46Eelmine aasta ma just sel viisil toimisingi. Ja ma ju tegelikult tean, millised need tervisliku toitumise põhimõtted on, aga kava jälgimine tundus hea viis natukene kiiremini üleliigsest lahti saada. Nüüd olen aga omadega puntras. Ilmselt tulekski seda puntra harutamist alustada sellest, et unustada igasugused kavad ja toituda enesetunde järgi.
Mis puutub piiramisse, siis minul täpselt sama lugu. Mingi aeg suudangi “tubli” olla, mis siis et kogu aeg mõtlen sellele, et kui ma saaks siis ma sööks seda, seda ja seda ja ühel hetkel murdungi ja siis ei saa õgimist järgi jätta. Siis kaob igasugune piir.
Aitäh toetuse eest! Pai! 🙂
Säde
19. mai 2015 at 10:05Täitsa Tuttav Teema.. Ma pole pidanud kunagi kaalupärast muret tundma, Sõin kõike ja kaalusin 56-58kg. ( töötan täiskohaga Kokana ) nüüd kui hakkasin palju trenni tegema, kasvas ka isu… isuga kasvas ka kaal 65kg. lootsin ja tahan siianii saada 2-3kg alla..et eelmise aasta suveriided selga läheksid.. Ma ei suuda sellest paarist kilost lahti saada, ja probleem on Söök.. Sinu tekst On väga tuttav, Hommikul mõtlen mis lõunaks süüa ja kuna süüa… Söök on Kinnisidee.. :S Ei oska kuidagi olla … eks see on Sõltuvus.. Söök on sõltuvus.. kuidas seda enda peast minema saada ei tea !!!
Laura
19. mai 2015 at 09:29Vähemalt sellest oleme aru saanud, et probleem on peas kinni. Aga tundub, et sellest probleemist ise üksinda lahti saada ongi keeruline. 🙁
Kiks
19. mai 2015 at 10:55Üks võimalus on rohkem toite ette teha ehk siis planeerida pikemalt ette, mida järgnevatel päevadel sööd. Siis ei mõtle iga päev ja söögikord sellele, et mis järgmiseks jne.
Aveli
19. mai 2015 at 01:24Kusjuures minu kogemuste põhjal see ei tööta, sest see, et järgmisest söögikorrast pidevalt mõtleks ei ole seetõttu, et üritaks “välja mõelda”, mida süüa võiks, vaid puhtpaljalt sellepärast, et lihtsalt ootad meeletult seda, et saaks juba süüa, sisuliselt ükskõik mida ja kui veel tead ka, mida süüa saad, siis kujutad endale veel elavamalt ette ja loed tunde ja minuteid, millal ometi see aeg kätte jõuab kui lõpuks süüa saab.
Laura
19. mai 2015 at 09:30Ma ju tegelikult planeerisingi üsna pikalt ette ja tegin ka toidukordi ette. Aga ikka mõtlesin, millal see aeg lõpuks kätte tuleb, et sööma saaks hakata. Mõnevõrra oli see isegi ehk halvem, sest söök oli käeulatuses. Muidu saab aega venitada söögi tegemisega.
Külli-Carmen
19. mai 2015 at 11:08Mina olen alati olnud sellise suhtumisega, et kui ma tunnen, et ma tahan midagi süüa, siis ma seda söön. Ma ei suudaks elusees mingisugust dieeti pidada või mingeid toite menüüst välja võtta. Ainus, mida ma olen üritanud jälgida, on selle toidu kogus.
Teine oluline asi, mida ma olen ka jälginud on vitamiinid. Teada värk, et toitudest ei saa enam piisavalt vitamiine kätte ja ühe vitamiini, mineraali omandamiseks on vaja teist kõrvale jne ..
Hakkasin nüüd ka veidi aktiivsemalt liigutama ennast, et saaksin lahti 20 kg, mis mul sangadel liiga palju on, kuid ma ei pea seda nr eriliseks eesmärgiks, pigem ikka see, et ma tunneksin ennast hästi, mida ma tegelikult ka praegu tunnen, kuid olen märganud, et hoian meelega eemale teatud tegevustes, kus mu keha mind häirima hakkab. Veel olen tähelepannud, et söön igavusest või veepuudusest. Õnneks viimasel ajal vähem, kuid mingi aeg see nii oli igapäevaselt.
Mis ma sulle öelda tahan on see, et ole rahul enda kehaga nii nagu see sul on ja söö seda banaani, kui sa seda tahad. Minu arust ongi meie elu eesmärk olla õnnelik ja mitte otsida seda kaugest tulevikust vaid olla rahul praeguste asjadega/oludega.
Kalli-pai sulle ja pea vastu!
Laura
19. mai 2015 at 09:32See endaga rahu tegemine ja üldse rahu leidmine tundub nii võimatu missioon, et ma kohe ei teagi, kuidas sinnani jõuda. Aga õnnelik tahaks ma sellegipoolest olla!
Mis vitamiine sa lisaks võtad? Ma võtan praegu D-vitamiini ja kaltsiumit näiteks…
S.
19. mai 2015 at 11:12Aga mis need paar kommi või šokolaad teevad? Mitte midagi ju. Ega sa terved päevad ainult magusat sisse söö. Samamoodi muu toiduga. Aeg-ajalt natukene (eriti kui koolilõpetamine käsil) tulebki endale kõike lubada. Sööd ära vahepeal banaani, mis pole ette nähtud ja ongi kõik. Ega sa seepärast kohe 10 kilo juurde võta. Sa ei saa endale päris kõike keelata, muidu lõpetad toitumishäiretega, mis on kordades hullem. Mõni üleliigne asi ei pane sind kohe aktusele veerema. Soe soovitus – keskendu praegu lõpetamisele ja söö kõike mida tahad, muidugi mitte nii, et kolm šokolaadi läheb järjest ja 15 jäätist aga kõike normaalsuse piires, aga ära keskendu sellele, mida sööd. Tee trenni, õpi, söö mida tahad ja kui see periood läbi, vaata kas see tulemus on tõesti nii hirmus. Kui kool lõpetatud, on sul edasi aega end piinata söögi ja muuga. Selle lühikese ajaga, kui lubad endale kõike, ei hakka sa aktusel veerema 🙂
Laura
19. mai 2015 at 09:34Tahaks tõesti loota, et ma aktusele ei veere. Mulle vähemalt tundub, et tänased 10 tundi raamatukogus vajasid shokolaadi ja kummikomme, mida me kamba peale nosisime. Eurovisiooni ajaks teen aga mõnusa värske smuuti, sest just selle isu on!
Tore oleks, kui suudaks sel õppimise perioodil kaalu enam vähem hoida, ka see oleks juba saavutus. Või siis tõesti kaal ära peita!
Sally
19. mai 2015 at 11:18Oh, ma ei hakka sulle üldse ütlemagi, et keskendu koolile ja ära mõtle sellele söömisele ja milline sa välja näed (tegelikult näed sa ülikuum välja!!!), sest ma tean, et kui sa oma peas endaga rahu ei sõlmi, siis ei ole nendest minu sõnadest tegelikult mingisugust tolku.
Ma tean, kui keeruline see periood hetkel on, sest olen täpselt selles samas punktis ise aasta tagasi ju olnud, aga lõpuks ma lasin lihtsalt minna ja lubasingi endale kõike, mida hing ihaldas ja keskendusin õppimisele, sest ma sain aru, et kooli lõpetamine on olulisem kui üks-kaks kilo siin-seal (lõpuks ei võtnudki minu meelest midagi juurde).
Ja tegelikult, kui sa annad endale vabaduse süüa kõike, siis teed sa automaatselt lõpuks paremaid valikuid (jah, võibolla alguses mitte ja see hirmutab, aga ajapikku loksub kõik paika).
Ole tubli, armas Laura! Paid 🙂
Margit Partei
19. mai 2015 at 05:03Selles kommentaaris on kõik vajalik tõde olemas. Been there, done that. Aega läheb, aga asja saab! 🙂
Laura
19. mai 2015 at 09:38Tänast vaadates, siis ma tõesti lasin minna. Aga 10 tundi raamatukogus vajasid shokolaadi ja kummikomme, aga vahepeale mahtus korralik soe söök ka, sest meil oli ju vaja mingit kütet, et aju funksiks.
See enesega rahu sõlmimine on niiiiii raske!! Tõesti on raske! Õnneks on peale eksamit ja enne lõpetamist veel paar nädalat, et natuke rohkem korrapärasele toitumisele tähelepanu pöörata. 🙂
Aitäh sulle,Sally, sa oled nii armas! 🙂
Pai!
Grete
19. mai 2015 at 12:58Jah, täpselt nagu minu peast kirjutasid neid mõtteid. Mul pole küll koolilõpetamine veel käsil, aga koolis siiski raske periood. Ja see söömine on kogu aeg mõttes. Olen väikestviisi stressisöödik. Aga kõige hullem ongi see, et kui hakkan ennast keelama ja mõtlema, et seda ei tohi ja toda ei tohi, siis just söön neid asju ja topeltkogustes, jube lihtsalt. Seega tuleb liigne keelamine lõpetada ja lasta ennast vabaks! Pärast keha ja vaim tänab 🙂
Tean, et sa saad hakkama ja lõpetad kooli edukalt! Lõpetamisel oled kindlasti üks särav ja kaunis neiu!
Jõudu ja jaksu viimasteks pingutusteks!
Kalli-kalli! 🙂
Laura
19. mai 2015 at 09:39Mina olen eluaeg stressisöödik olnud, ilmselt sellepärast ma üldse paksuks läksingi. Sellepärast ma ka kardan seda perioodi!
Aitäh, pai! 🙂
riin
19. mai 2015 at 01:34Ma kunagi olin ka selline. Kogu elu keerles söögi ümber. Aga nüüd toitun LCHF põhimõtete järgi ja elu on lihtne 🙂 Esiteks ei tahagi väga tihti süüa, 2-3 korda päevas on täitsa piisav, ja teiseks ma ei pea kunagi mõtlema, et mida ma tahan, vaid keha ütleb, mida seekord siis võtta. Ma ei hakka söögile enne mõtlema, kui keha ütleb, et nüüd võiks. Esimesed paar nädalat on rasked, sest keha karjub suhkru järgi nagu suitsust loobuja keha karjub sigareti järgi, aga siis läheb see üle 🙂 Ja kui tekib magusaisu, siis avokaado on magus ja porgand on ka magus näiteks. Ja üks õun rahuldab ka magusavajaduse 🙂
Laura
19. mai 2015 at 09:40Minu jaoks on LCHF nii kummaline toitumisviis, et ma siiani päris täpselt ei mõista, kuidas ja kas selline asi töötab/töötada saab.
riin
20. mai 2015 at 08:16Ma jäin eile õhtul mõtlema, et postitasin väga … ebameeldiva kommentaari. Tegelikult tahtsin sulle hoopis öelda, et oled tubli ega tohiks nii palju söögi pärast muretseda 🙂 Stress ja magusaisu käivad käsikäes ja (desserts on tagurpidi stressed eksole 😉 ) ja kindlasti läheb see kole põdemine üle ükskord. Vb aitabki ainult see, kui teadvustad endale, et niiviisi söögist mõtlemine ei ole okei, ja võtad endale mõtteks hoopis, et kõik on okei ja toit pole elu. Mõnikord aitab see, kui lihtsalt endale öelda, et “ma ei ole selline ja mõtlen nüüd teistmoodi. Võtan selle uue mõtte enda osaks ja loomulikuks.”
(Ja vabandan selle LCHF teemal, ma ise olen lihtsalt nii õhinas ja õnnelik, et selle leidsin 🙂 No ja see on ainult üks low carb toitumise vorme, nii et sisuliselt peaks igaüks leidma endale sobiliku low carb toitumise, ja need kõik kannavad samu eeliseid, mis LCHF minu jaoks.)
Edu sulle kooli lõpetamisel! Kindlasti oled sa palju rõõmsam lõpetamise üle, kui selle üle, et sellel ajal, kui teised lõpetavad, sulle mahub lõpukleit küll selga, aga lõpetamisele minna ei saa 😛 Nii et.. Vb aitab see mõte ka, et tahan küll söögist mõelda, aga lõpetada tahan rohkem 🙂
Laura
20. mai 2015 at 07:23Mina küll ei ütleks, et su kommentaar ebameeldiv oleks olnud. Kirjutasid sellest, mis sinu puhul töötab. 🙂 Ilmselt pean minna õppima just taas KÕIKE sööma, ilma suurte piiranguteta ja nii saab toidust taas miski, mis aitab mul elus püsida, mis annab mulle kütet ja energiat. 🙂
Aitäh sulle! Loodame, et ikka on asja sinna lõpetamisele ja eksam saab tehtud. 😀
Arra
19. mai 2015 at 03:051) võid uurida eelmainitud lchf toitumist, seal ei ole rangeid piiranguid, kui palju päevas süüa tohib, ega mingit kava ees, samas sellega alustamine tahab natuke kohanemist…
2) ennem aga uuri intuitiivse toitumise kohta, see on huvitav lugemine
3) tegelikult ma saan täiesti aru, et varasemad kaks soovitust ei ole otseselt sinu probleemi lahenduseks…ma lihtsalt ei tea, mida paremat soovitada, kui mingit alternatiivi kavadele, et sa ei peaks näpuga järge ajama ja seega endale banaane keelama, kui isu on. Kuna asi on kinni mõtlemises, siis tuleb seda muuta, aga no mul lihtne öelda, sul kerge mõista, aga katsu teha ka seda eksole… Ma arvan, et jäta kava kõrvale ja siis jääb juba materdamist vähemaks ja saad süüa seda, mis keha nõuab. Kavad pole nagunii jätkusuutlikud toitumise mõttes ju st sa ei hakka neid ju eluaeg jälgima…
4) see on juba suur ja tubli samm ,et sa ise probleemi tunnistad. Kinnisideed on halvad, aga veel halvem on see, et inimesed ise tihti ei näe, et nad kinnisideedega vaevlevad ja ise ennast hävitavad. Sina näed, sul tee vabadusse paistab juba 🙂
Palju edu ja jaksu! Loodan, et õpid end armastama 🙂 Sa oled kindlasti armastamist väärt ju, nii tore ja särav neiu. Kaal on kõigest number, seega ma soovitaks sul kaal ka ära peita (las H. peidab, siis on päriselt peidetud) seniks, kuni stressirikas aeg on möödas. Nagunii oled ilus lõpetamisel, sel pole ju kahtlustki. Kasuta õppimisest vabu momente puhkamiseks ja kalliga koos olemiseks, mitte iseenda sabotöörimiseks. Muidu ei saa rahulikult õppida ka…lõpetamise eesmärk on ju ikka haridusteel midagi saavutada, mitte ilusat kleiti kanda (see viimane on lihtsalt boonus). Seega keskendu põhilisele. Pikk pai!
Laura
19. mai 2015 at 09:46LCHF on kummaline toitumisviis minu jaoks, aga intuitiivse toitumise kohta uurin kindlasti. (juba kuulan taustaks üht YT videot, mis otsingusse esimesena ette tuli). Kavad on tõesti kõrvale pandud, ilmselt on mul homseks õhtuks magusast juba siiber (täna sai õppimise kõrvale shokolaadi ja kummikomme söödud küll) ja siis valin juba paremaid asju. Kohe lähen teen mõnusa värske smuuti, sest just selle isu on praegu.
Aitäh nende ilusate sõnade eest! Kaal tuleb tõesti ära peita, isegi kui mõtlen, et sinna peale ei astu, siis on see juba nagu hommikuse rutiini osa.
Aitäh veelkord!
Kalli! 🙂
kristel
19. mai 2015 at 09:06See tegi mind nii kurvaks, sest taoline mure kerkib üles aina tihedamini ja tihti just sinusuguste kenade naiste seas, kellel tegelikult pole nii suurt muret tunda tarvis. Ma olen ka selle poolt, et kui tunned, et mure on sulle liiga raske kanda, siis aitab spetsialisti poole pöördumine. Ma tean, et Tartus tegeles/tegeleb Ambromedi kliinikus Jorgen Matsi justnimelt toitumispsühholoogiaga, Tallinnas on valik ilmselt suurem, kui suve seal veedad. Nii raske murega on raske hakkama saada ja abi küsimine võib asja parandada. 🙂
Laura
19. mai 2015 at 09:42Ma ei tea, miks see abiotsimine nii raske ettevõtmisena tundub. Ilmselt käib sellega kaasas ka mingi valehäbi ja ma ju tegelikult teadvustan endale, et mul on selline totter probleem ja miks ma siis ise hakkama ei saa. Aga kui kooliga ühel pool ja asi ikka sama jama, siis ilmselt on tõesti mõistlik abi otsida.
Aitäh sulle nõuande eest! 🙂
Triinu
13. juuni 2015 at 02:54Soovitan sul ka kindlasti pöörduda spetsialisti juurde, enne kui on hilja. Olen ise toitumishäire all kannatanud ja see sai alguse täpselt nii, nagu sina siin kirjeldad. Ehk saad sina enne jaole, kui asi veelgi keerulisemaks läheb. Mina sain abi justnimelt Ambromedi kliinikust ja paranemine ei ole olnud kerge tee. Kuid võin tänaseks öelda, et saan end juba täitsa normaalseks inimeseks pidada, kes iga “planeerimata ampsu” pärast ei muretse. Palun, ma väga palun, kirjuta neile ja käi kas või ühe korra kohal! Ma tean, et see esimene samm on raske, ka mina mõtlesin kunagi, et see pole üldse minu koht, mul pole nii suurt probleemi, kuigi sõbrannad soovitasid tungivalt minna, kuid arsti sõnad mulle olid: “Meil pole isegi söömishäirete osakonnas nii kehvade näitajatega patsiente, kui sina oled. Sa peaksid kohe haiglasse tulema!”. Õnneks sain ma abi ilma haiglas viibimata ja seda justnimelt Ambromedist. Lisaks – loe palun http://www.eriline.ee. Väga hariv!
Laura
14. juuni 2015 at 09:47Mul on ka praegu see faas, et “mul pole ju üldse midagi viga”. Eks praegu olengi toitumise täiesti vabaks lasknud, aga peas koputab ikka, et “appiii, see kõik teeb mind ju aina paksemaks” ja mingist enesekindlusest ma samuti rääkida ei saa. Kuidas end kätte võtta ja see esimene samm abiotsimiseks teha, ma ei tea. 🙁 Julgusest jääb ka nagu väheks.
Aitäh, loen kindlasti!
Margot
25. mai 2015 at 09:21See kooli lõpetamine ja stress ikka hull asi. Ma pole kuu aega korralikult maganud, olen kuu ajaga 4 rasket eksamit teinud ja põhiosa lõputööst kirjutanud. Pidev hirm oli, et ei jõua valmis, ei jõua tehtud. Selgelt on meeles arengubioloogia õppimine, kus lihtsalt istusin üle 30 h laua taga (no vetsus käisin ka vahepeal). Ja söömine- ütleme nii et ei jälginud absoluutselt, põhimõtteliselt võib kirjeldada nii, et ma ei võtnud kordagi kodus pannigi välja ja tulemusena on 4-5 kio juures. Aga täna sai lõputöö köidetud ja ära antud ja pingelangus. Ja kui ma mõtlen sellele, siis ma olen isegi rahulik, peaasi, et see kool eest sai ära. Homsest trenni ja täna liitusin ka fitlapi programmiga. Loodan, et see töötab minu jaoks. Sügisel sai Erik Orgu retsepte kasutatud ja kõik toidud olid nii head tal, kuid minu jaoks vist liiga väikse süsivesikusisaldusega, no lihtsalt selline isu tekkis kui kava sai 4-5 päeva jälgitud. Fitlap tundub vähem ekstreemsem olevat.
Usu mind, sul ka varsti kõik tehtud ja hea meel! Edu Sulle!
Laura
26. mai 2015 at 06:22Oijah, mul on suht sama olukord. Täna astusin nii huvi pärast kaalule, aga sama kiirelt kui ma sinna peale astusin, tulin kohe maha ka. Mul on veel nädal aega üle elada ja siis kaks nädalat, et lõpetamiseks jälle normaalsemaks saada.
Ma loodan, et FitLap sobib sulle.
Aitäh ja palju edu sulle ka! 🙂
Pole
29. mai 2015 at 01:24Mäletan, et tegin kord enda tarbeks sellise tõsisema eneseanalüüsi. Kirjutasin ülesse millised toitumisharjumused mind enda puhul häirivad, millal ja kuidas need tekivad ning millisel viisil võiksin neist vabaneda. Mõtlesin nendele negatiivsetele emotsioonidele mis ühes või teises olukorras tekivad ja sellele kuidas oma emotsioonidele teisiti läheneda.
Näiteks – liigne söömine. Kui toit oli maitsev, siis sõin seda nii nagu söök saaks maailmast otsa. Võtsin juurde kuigi kõht oli täis, mitte kunagi ei jäänud näiteks ostetud küpsistest või shokolaaditahvlist midagi alles.. sest no, alustatud töö tuleb ju lõpule viia haha. Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et kas toit on seetõttu maitsvam, et ma seda rohkem söön? Ei ole. Vaikselt hakkasin endale teadvustama, et naudingu saamisest piisab ju tegelikult üsna vähesest. Kui liiale minna on tulemuseks raske ja ebamugav enesetunne, olenevalt toidust võib süda läikida või seedimisega probleeme tekkida jne. Ehk siis, milleks? Seega valikuid tehes ei mõelnud ma enam mingitele kilokaloritele või kaalunumbrile, vaid keskendusingi enesetundele mis ühele või teisele valikule järgneda võiks.
Liigne söömine on ainult üks näide, aga samas stiilis lähenesin ma ka oma teistele miljonitele probleemidele. Mõtlesin sellele mida ma saavutada tahan ja miks. Rangete keeldude ja käskude järele elamine on vaimselt kurnav ja paratamatult külvab kõike negatiivset.
Ja kindlasti tasuks sellest toidu – ja trennimaalmaist kaugemale vaadata. Kui tuua igasse päeva sisse rohkem rõõmustavaid tegevusi, ümbritseda end meeldivate inimestega ja igas võimalikus mõttes lasta enda ellu rohkem positiivsust, siis läheb ka toitumisega iseenesest lihtsamaks ja kõik loksub palju kergemini paika.
Olen iseendaga suure töö ära teinud. Olen ka varem samas kaalus olnud mis praegu, kuid eelneval korral oli tegemist õnnetu teekonnaga – pidevalt keelasin kõike, vahel kukkusin kuskile musta auku ja kukkusin õgima, oli helgemaid päevi ja siis selliseid kus tahaks kodus nelja seina vahel istuda, sest igas mõttes oli s*tt olla. Sellel korral olen võtnud nõuks teha kõik otsused seetõttu, et hoolin endast ja oma kehast mitte vastupidi.
Võtab tohutult aega ja pikk tee on veel minna, samas on enese tundma õppimisest ja uute harjumustega kohanemisest saanud nüüdseks üks põnev ja meeldiv teekond.
Ma ei suuda kirjeldada seda rõõmu mis mind kord valdas kui ma ühel hetkel taipasin, et olin täiesti ilma sellele mõtlemata jätnud restoranis natukene toitu järele, sest kõht sai täis. Tundub täielik rumalus, aga minu jaoks oli see suur edasiminek 😀
Tuleb ka tulevikus ette mustemaid päevi, siis ei ole muud kui jõuvarud kokku võtta ning selg sirgu ajada. Usun, et kõik on võimalik kui hästi tahta 🙂
Korralik romaan tuli.. et siis, lühidalt öeldes.. soovin edu sulle ja kõigile teistele “meiesugustele”.
Laura
29. mai 2015 at 10:45Aitäh sulle!
Ma väga väga loodan, et ma tõesti ühel hetkel jõuan sinna punkti, kus ka mina suudan kõike mõistusega võtta ja oma kehaga parimal viisil käituda. Vast tulevad siis ka soovitud tulemused. 🙂
Ann-Kristiin
4. juuni 2015 at 09:01No niii.. sattusin su blogi lugema ja siiralt meeldib, et oled nii aus ja jagad kõigiga oma muresid ja mõtteid, mida paljud jagada ei julgeks. Paljude asjadega täitsa feelin, see vormisaamine on jah ikka korralik struggle iseendaga, kuid siiski saavutatav. Nii ilus oled ja soovin sulle jõudu,jaksu& positiivset meelt 🙂
Laura
5. juuni 2015 at 03:59Mul on väga-väga hea meel, et sa mu blogisse sattusid! See on minu üks põhimõtetest – kui kirjutada, siis ausalt. 🙂
Aitäh sulle heade soovide eest! 🙂
Pai!!