Täiesti uskumatu, kui hästi ma oma Tartu kodus magan. Vahet pole, mis kell ma magama lähen, ikka võiksin pool päeva maha magada. Hea on siin!
Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas ma täna oma keha analüüsida lasin.
Nii nagu mulle juba varem räägiti, oligi see üsna selline.. lambine. Astud ühe kaalu moodi asja peale, võtad mingitest asjadest kinni ja kümne sekundi pärast saad teada, kui rasvunud sa ikkagi oled ja kui halvas seisus keha on, võinoh, umbes nii.
Kõigepealt üllatas mind selle aparaadi järgi mu kehakaal. Täna hommikul näitas mu oma kodukaal täpselt 68 kg ja seda ilma riieteta. Koos riietega seal aparaadil seistes andis kaaluks 69,4. Mina siis mõtlesin, et küll siis ikka mingi sümboolne kiloke võetakse maha, et teksad ja mu raske vöö ka kaaluvad midagi, aga ei. Arvasin seal, et võiks kuskil 5 kilo veel alla saada, tegelikult ikka võiks ju näiteks 7 kg maha raputada..
Kõige hullem oli muidugi rasvaprotsent. 33% minu kehakaalust moodustab rasv. Mul on hea meel, et ma aasta tagasi seda testi tegemas ei käinud, siis oleks masendusest vist puhta pikali kukkunud. Eesmärgiks sai langetada see 22% peale. Oh jah..
Minu 69,4 kilogrammist 43,8 moodustab lihas. See pidi päris hea seis olema. Aga kuidas seda rasva siis ikkagi nii palju on? Natsa segane ikka…
Veel sain teada, et füüsise tüübi järgi olen rasvunud, et mu baasainevahetus on 1452 kcal ja et mu keha bioloogiline vanus on 35!!
Ja kõige lõpus tuli muidugi promojutt, kuidas neil on selline tore klubi, kus nad aitavad neid näitajaid paremaks saada. Jutt oli ilus ja treener, kes klubilistega kaks korda nädalas trenni teeb, oli ka päris kompu mees. Aga mul ilmselt pole siiski seda vaba raha ja ehk saan edaspidi ikka ise hakkama.
Olgugi, et sealt ruumist välja astudes oli mul tunne nagu ma oleks kõige paksem inimene üldse, siis tegelikult ma ju tean, et ilmselt on need näitajad viimase aasta jooksul juba paranenud ja ma olen siiski õigel teel.
Tegelikult võiks umbes poole aasta pärast jälle sama asja läbi teha, et siis uuesti numbreid võrrelda.
Tänane päev oli ikkagi kuidagi kiire ja tegus, koju jõudes näitas sammulugeja 8,7 km. Pole paha! Täna panin tähele, et suudan Lossi mäest palju kergema sammuga üles ronida. Ja seda saan ma teha iga päev vähemalt korra. Tartu soosib igatepidi liikuvat eluviisi. Aga kui ma siis lõpuks koju jõudsin ja natuke süüa ka sain, vajus silm kinni ja kiirkõndima ma ei jõudnudki. Oh well, homme ju jälle päev.
Nüüd kui ma jälle Tartus olen, saan blogimise korralikult käsile võtta. Andsin endale lubaduse, et püüan vähemalt üle päeva kirjutada, isegi ehk iga päev. Nii saan kajastada oma kaalu teemat ja end õigel teel hoida ning koolist ja muudest tähelepanekutest kirjutada. Loodan, et olete endiselt minuga ja leiate omale siit midagi meelepärast.
PS! Selle nädala jooksul vastan kindlasti nendele küsimustele, mis mulle reisi ajal jäeti, jõuate veel küsida, kui millegi vastu huvi on. 🙂
Palju päikest,
Laura!