See vasakpoolne tüdruk, kes parasjagu 12. klassis oli ja õppimises kuldmedalit püüdis, ei arvanud kunagi, et temast võiks kunagi treener saada. Selline asi ei käinud isegi mitte unistustest läbi. Huvid ja soovid olid sel ajal hoopis teised. 

Kui ma ülikooli minnes ja peale peikast lahkuminekut alla võtma hakkasin, muutus kõik tervisega seonduv mulle huvitavaks. Minu kaalulangus tuli kergelt, just sesmõttes, et ma suutsin kõike mõistusega võtta ja lihtsalt oma elustiili muutes aru saada, kui tähtis on oma tervist hoida ja millised on need parimad viisid seda teha. Ma ei peatu siin sellel ajal, kus kõik mõttemaailmas pekki läks. Alguses olin ma hästi tubli.

Ülikooli kolmandal aastal võtsin ma lõpuks julguse kokku ja läksin esimest korda BodyPumpi trenni. Ma olin seda ammu proovida tahtnud, aga kartsin. Tegelikult polnud põhjust ja Elari õpetas mind seda trenni nii väga nautima. Kus ma siis alles suutsin korralikke raskusi kasutada.

Kui Elari mulle ettepaneku tegi, et ma ka BP instruktoriks õpiks, naersin ma ta esmalt välja. Mina, endine ülekaaluline ja treeneriks? Hea nali. Aga ma läksin! Ma isegi ei tea, kust see julgus tuli, aga ma tegin selle koolituse läbi, filmisin kaks korda litsentsivideot ja sain lõpuks tunnistuse. Minust sai 2015. aasta juunis BodyPumpi instruktor. Siis hakkas mulle see treenerimõte tasapisi sisse kasvama.

Aga ma polnud veel valmis. Liiga palju hirme, eneses kahtlemist ja veelkord hirmu.

2016. aasta novembris läbisin ma MyFitnessi rühmatreenerite baaskoolituse. Ka siis polnud ma valmis, sest ülesandeid, mis peale koolitust teha tuli, ma ära ei teinud. Ikka kartsin, ikka arvasin, et ma pole piisavalt hea.

2017. aasta kevadel läbisin NTC treenerite koolituse peale mida oli vaja veidi juhendamist jm harjutada, et siis lõpuks tunnistus saada. Mina neid koolitusjärgseid etappe lõpuni ei teinud. See on üks asi, mida ma nii väga kahtsen. Ma oleks ju hakkama saanud, aga.. aah, ma ei teagi. Olen siiani kurb ja mõtlen sellele üsna tihti. Kes teab, ehk kunagi õnnestub siiski ka see tunnistus kätte saada.

Kui ma 2017. aasta suve hakul õpetajatöölt ära tulin, oli mul plaan Haapsalu Kolledžisse tervisejuhiks õppima minna. Ma ei saanud sisse ja see oli ilmselgelt vajalik. See polnud minu jaoks. Terve suve mõtlesin, et mis minust küll edasi saab. Mandusin ja haletsesin end kodus.

Aga siis tuli september ja algas EOK ja Võimlemisliidu koolitus, mis lõppes 2018. aasta märtsi lõpus ja mille tulemusena saan uhkelt öelda, et olen treener. Päriselt treener! Ma olen tõesti enda üle uhke. Ma ei andnud alla, ma ei löönud põnnama ja ma sain hakkama! Sain praktilisel eksamil korralikult kiita ja siis ma sain päriselt aru, et teen õiget asja!

Ma olen treener! Ma armastan oma tööd. Ma olen iga kord nii rõõmus, kui keegi mind hea trenni eest tänab. Ma tahan inimestele seda head tunnet edasi anda, ma tahan, et nad oleksid peale treeningut enda üle uhked ja naudiksid seda aega, mis nad oma tervise eest hoolitsemiseks võtnud on.

See ongi elu juures nii äge, et me tegelikult ei tea kunagi, kuhu tee viib. Kas käime mööda radu, mis pikalt enne meid sisse tallatud, või valime oma suuna, teadmata, kuhu see päriselt viib. Kas oleme nõus veidi ohverdama, et siis päriselt õnnelikud olla.

Elu on liiga lühike, et oma päevi kulutada millelegi, mis meile rõõmu ei paku. Kõik on päriselt võimalik, ka siis, kui tegelikult lootusetuse tunne peal on. Anna endale aega, aga ära lõpeta unistamist – pinguta, näe vaeva ja lõpuks jõuad sa soovitud kohta. Usu mind! 🙂

Laura