Tere, sõbrad! Mäletate veel mind?

Olen sel nädalal jälle eemal olnud. Põhjuseid on tegelikult kaks. Esiteks lihtsalt seetõttu, et elasin sel nädalal töörütmi sisse ja elu oligi hirmus rahulik. Teiseks sain ma eelmisel pühapäeval tädiks ja see rõõm oli nii ilmatu suur, et muid mõtteid ei mahtunudki pähe. 🙂 Pisike Nööbike on nüüd meiega ja homme lähen teda uuesti vaatama. On ikka hirmus äge tunne see tädiks olemise tunne.

Aga nagu pealkiri ütleb, siis täna on Lauriita blogi sünnipäev. Tervelt aasta otsa olen ma nüüd Lauriita nime all bloginud. Selle ajaga on lugejaskond kasvanud, mina olen muutunud ja blogi sisu on samuti igasuguseid hüppeid teinud.

Mul on hea meel, et see pesa olemas on ja õigepea on oodata ka väikest uuenduskuuri.

Siinkohal on vist paslik oma lugejad tänada ja öelda suur aitäh selle eest, et te nii usinalt alati kaasa mõtlete, nõu annate ja toetavate sõnadega mind julgustate. Mul on nii hea meel, et blogi kommentaarium on alati positiivne ja asjalik, kriitika on alati põhjendatud, ei mingit anonüümset kiusamist. Loodan, et see jääb ka nii!

Kui ma juba lobisema tulin, siis võiks ju oma töönädalast natukene pajatada. Hullult hästi on see nädal läinud, ausalt. Mu lapsed on suvega hirmus suure hüppe teinud ja nii tubliks hakanud. Tunnid sujuvad minu meelest nii hästi, nad suudavad isegi paaris- või rühmatöödes rahulikuks ja asjalikuks jääda. Minu lapsed ja nii tublid! Täitsa proud-mama tunne on. Loodan, et see kõik jätkub ja me saamegi mõnusalt koos toimetada. Püüan sel aastal tundide ettevalmistamisel ka natuke teisi meetodeid ja nii muutuvad ka tunnid ehk põnevamaks.

Võrkpalli käisin kolmapäeval mängimas. Põlveid ei valutanudki nii hullusti pärast, ainult natukene tuikasid. Jee! Püüan spordiarstile aja saada ja lasen end üle vaadata.

24. septembril toimub Reebok Fitness Festival, kes minemas on? Meile toimub selle ürituse raames ka BodyPumpi kvartaalkoolitus, nii et mina olen kindlalt kohal.

Rääkige, missuguseid postitusi teie enim ootate? Mida on põnev lugeda? Millest ma rohkem kirjutada võiksin? 

Ma olen alati seda meelt olnud, et kirjutan ainult siis, kui midagi tõesti öelda on ja pastakast postitusi ei ime. Sellepärast vahepeal ehk vaiksemaid hetki ongi, nii nagu elus ikka. 🙂

Veelkord aitäh, et minuga olete!
Laura