Kell on 7.30 laupäeva hommikul ja ma alustasin selle postituse kirjutamist. Anelle arvas täna, et kell 5 on täiesti sobilik aeg ärgata, nüüd hakkab ta varsti juba oma esimesse unne minema. Nii varajane äratus ei ole meil õnneks tavaline ja ilmselt täna lihtsalt segas miski teda. Oleme ju jälle kõik tõbised siin ja kuigi ma püüan hästi vapper olla, siis ausalt, need pidevad haigused on nii kurnavad.

Aga tegelikult tulin ma ju oma tagasi-vormi projektist kirjutama. Ma küll panin pealkirja jaanuar, aga selleks, et jaanuarini jõuda, lähme hoopis septembrisse tagasi.

Septembri alguses tundsin, et olen valmis. Ma olin oma kehaga rahulolematu ja ma tundsin, et nüüd on see hetk, kui ma suudan endaga jälle tööle hakata. See surve ei tulnud kuskilt väljaspoolt ja ma tahan siin tugevalt rõhutada, et ükski värske ema, vahet pole mitmes see laps parasjagu on, ei pea peale rasedust, sünnitust ja neljandat trimestrit muretsema selle üle, kas ja kui palju “beebikilosid” tal veel küljes on. Naised teevad ära nii suure töö ja on okei, et keha vajab taastumiseks aega. Mina pean palju olulisemaks hoida oma vaimne tervis korras, kui et muretseda liigsete sentimeetrite pärast.

Aga septembris ma tõesti tundsin, et tahan midagi muuta. Ma olin vaimselt heas kohas, ammutasin motivatsiooni iseenda vanadest piltidest, samal ajal aru saades, et ma olen vahepeal kaks last sünnitanud ja mu keha on muutunud nagunii. Ma ei pea saama endiseks, küll aga tahtsin olla jälle tugev ja end oma kehas hästi tunda.

Ma jõudsin sellest natuke juba ka septembris kirjutada (loe siit!), et võtsin endale abiks Monika Kahro The New You kava ja alustasin 8-nädalase väljakutsega. Ütleme nii, et need 8 nädalat olid tõepoolest väljakutsuvad. Esimese nädala lõpus jäin koroonasse, mis oli ikka korralik põnts motivatsioonile. Aga ometi sain hakkama, võtsin trennist nädala pausi, mis tundus niiii nõme, sest olin ju vaevalt alustada jõudnud, kuid toitumisega olin kenasti järjel. Ma ei oskagi täpselt seletada, mis see miski on, aga mulle väga Monika kava sobib. Ilmselt on põhjus selles, et asi on tehtud võimalikult lihtsaks ja selliseks, et tegemist ei ole dieediga vaid programmiga, mis õpetab sulle tervisliku ja täisväärtusliku toitumise põhitõed selgeks. Minu puhul oli see küll rohkem meeledetuletuseks, kuid väga vajalik sellegipoolest. Lisaks on trennid just lihaste vormimisele keskendunud, ei mingeid hüppeid või karglemist. See sobib mulle ka väga hästi. Kavas on ette nähtud ka üks “elu nautimise päev”, kus võib ühel päeval nädalas süüa mida iganes hing ihaldab.

Selle väljakutse raames kaotasin u 7 kilogrammi. Riided hakkasid juba paremini seljas istuma ja enesetunne ka paranes. Ja just see vaimne pool asja juures. Ma olin enda vastu lahke, ma ei olnud enda peale pahane, kui mõni trenn jäi tegemata või toitumine polnud just parim. Mõistsin, et üks halb päev või nädal ei tähenda, et olen ebaõnnestunud ja kui juba pulgad läksid mingu trumm ka. Õppisin ja sain aru, et täisväärtuslik toitumine ei ole dieet vaid miski, mis ongi normaalne. Ühesõnaga tunnen, et minu mindset on paigas ja on seda siiani.

November ja detsember möödusid küll üsna kaootiliselt, trenni jõudsin teha pigem vähe ja toitumine oli pühadele omaselt rikkalik, kaal küll veidi tõusis aga ma liigselt ei pabistanud ka. Detsembri lõpus tundsin aga, et olen jälle valmis rohkem iseendale keskenduma ja liitusin järjekordse TNY väljakutsega, mis jaanuaris alustas.

Olgu, kuidas nende uusaasta lubadustega on, aga ma olin küll mõnusalt hakkamist täis peale jõulupidustusi. Aga et asi ikka liiga ilus ja lihtne poleks, jäin ju kohe jaanuari alguses haigeks. Seega väljakutse esimene nädal oli kohe cancel ja nulliring. Siiski ei kadunud mu motivatsioon kuskile ja väikeste tõusude ja langustega sai jaanuar tublisti tehtud.

Enamasti teen trenni kohe hommikuti. Ideaalsel päeval on Janette hoius ja Anelle oma esimeses päevaunes ja mina saan rahulikult trennitada. Reaalsus on aga pigem see, et mõlemad lapsed on kodus ja üleval ja “aitavad” mul trenni teha. Aga kui trenn kohe hommikul kaelast ära saab, on lihtsam päevaga ka edasi minna. Saab kohe mõnusa eduelamuse ja olgu see ülejäänud päev milline tahes, vähemalt midagi olen iseenda heaks ära teinud.

Toidud on meil üsna lihtsad. Kõige klassikalisem on riis/pasta/tatar, kana/hakkliha ja salat. Aga vahel püüan need põhikomponendid lihtsalt veidi huvitavamaks muuta mõne kastmega või teistmoodi salatiga. Kuna söögitegemine pole mu lemmiktegevus ja minu peamine viga on olnud see, et ma jätan näiteks lõunasöögi vahele ja siis näksin terve päeva, olengi toidud väga lihtsad planeerinud. Ja see töötab. Vahepaladeks söön puuvilju ja smuutisid. Ma ei tunne kuidagi, et end piiraksin või millestki loobuma oleks pidanud.

Praeguse seisuga olen uue väljakutsega kaotanud u 3kg. See on viie nädala peale väga okei tulemus arvestades, et ma olen haige olnud, lapsed haiged ja kodune elu suht kreisi. Natuke veel ja siis ongi esimesed -10kg täis! Ma olen juba peaaegu poolel teel! Ilmselt see teine kümme kilo läheb raskemalt, aga ma tean, et ma olen selleks võimeline!

Kui ma septembris alustasin, ütlesin Jandrile, et ma annan endale terve aasta. Ma ei kiirusta, piitsuta ega pane endale mingite ulmeliste eesmärkidega survet peale. Tasa ja targu ja kindlalt! Praegu on igatahes hea tunne ja tegutsen vapralt edasi.

Mul on tegelikult need klassikalised enne-pildid ka, aga need on ikka suht koledad ja ma neid veel jagada ei julge. One day.

Ja issversussver, kui pikk postitus tuli. 😀 Sorri.

Järgmine raport siis kuu aja pärast.

Kui kellelgi tekkis Monika kavade vastu huvi, siis esmaspäevast algab 4-nädalane väljakutse, mis sobib hästi alustajatele, kes vajavad väikest tõuget ja abi, et oma heaolu nimel tegutseda. (Link väljakutse juurde on siin!) PS! Postitus ei ole mitte kuidagi sponsoreeritud ja jagan seda kõike oma heast soovist, olen tõesti rahul!

Laura