Igasugused erinevad mõtted, mis parasjagu peas mõlguvad.

***

Jäin haigeks. Mitte üldse tore asi. Juba laupäeval oli veits kahtlane aga ignoreerisin seda tunnet, jõin teed, sõin hunnikuga greipi ja apelsine ja lootsin, et läheb üle. Pühapäeval ärkasin aga kohutava enesetundega, kogu keha valutas nagu oleks auto alla jäänud. Pea valutas ja oli paks, nina tatine, kurk valus, no kogu kompott ikka.

Haige olla on nagunii vastik, aga rasedana haige olla on minu jaoks veel raskem. Just vaimselt, sest ikka muretsed, kuidas see kõik beebile mõjub, milliseid rohtusid ikkagi tohib võtta ja kuidas teha nii, et haigus ruttu üle läheks. Õnneks on mul täna juba parem, nina on ikka tatine ja kurk valus, aga see kõige hullem enesetunne läks üle. Kulistan aga meega teed, söön jõhvikaid ja puhkan.

***

Suitsetamine on rõve. Mina ei suitseta, Jander õnneks ka mitte. Aga mind niiiiii kohutavalt ajavad need inimesed närvi, kes mööda tänavat kõnnivad suits näpus. Esiteks saan siis alati mina selle tossu omale näkku ja teiseks on olnud mitmeid napikaid, et selle põleva koniga pihta ei saaks. Ma ei saa keelata inimestel suitsetamist, aga no kurat, seisa ühe koha peal, tee oma suits ära ja liigu siis edasi. Niimoodi tänaval ei ole mul mingit võimalust suitsetajast lihtsalt kiirelt mööduda või kuidagi teda vältida. Noh, eks ma võiks ju ise seisma jääda ja oodata, kuni see jobu piisavalt kaugele on liikunud, aga see pole ka õige ju.

Ja need suitsetajad ajavad ka närvi, kes kuskil kaubanduskeskuste ees kimuvad. Nüüd küll on juba need suitsuvabad alad uste ette maha tõmmatud, aga ega siis seistaksegi reaalselt seal joone peal ja selleks, et poodi sisse saada, pean ma ikka sealt tossupilvest läbi käima. Vastik, niiii vastik noh!

***

Kui me reisil olime, hoidis mu sõbranna Berti. Kristina ongi nagu Berdi tädi/ristiema/lapsehoidja ja Bert on temaga harjunud. Seekord said nad meie kodus olla ehk et Bert oli omas koduses keskkonnas. Tundub, et ta ikka oli veits solvukas, et me ära läksime, sest ta suutis kuidagi eriti palju lollusi teha.

Näiteks:
näris ära ühe põrandaliistu
sai Kristina mütsi kätte ja näris sinna augu
harutas laiali mu poolelioleva heegeldamistöö lõnga

Oo well, juhtub ikka, eksole.

***

Rasedana lendamine läks ka iseenesest hästi. Enesetunne oli hea, jõin palju vett, seisin püsti ja liikusin ringi. Keegi lennujaamas ka midagi ei küsinud. Aga jällegi oli vaimselt ikka kuidagi hirm. Kui me reede keskööl Tallinnas maandusime, tundsin küll kergendust. Et kui nüüd midagi peaks juhtuma või halvasti olema, on abi saamine ikka kergem.

***

Ma olen siiani üsna tagasihoidlik olnud beebiasjade varumise osas. Nüüd juba tahaks. 😀 Turvahäll on meil välja valitud, ainult ostmise vaev. Aga vankri valimine on niiiii raske. Meil on mingid lemmikud, aga kuidas ometi lõplik valik teha, ma ei teagi. Ja noh, mulle ju meeldivad just need kallima-poolsed vankrid. Aga no tõesti, niii palju nüansse, millele mõelda. Kui keegi tahab soovitada suvebeebile ideaalset linnavankrit, siis ma hea meelega kuulan.

Ja no riiided! Nii armsaid asju tehakse ikka. Aga jällegi variante nii palju ja ega ei maksa ju hulluks minna. Lisaks olen ma juba tuttavatelt ka üht-teist saanud. Samas – esimene laps ju, ikka tahaks ise ka asju osta. Siiani olen veel nö e-window-shopingut teinud, aga nüüd võiks ju natuke midagi tellida ka. Soovitusi võtan ka siin hea meelega vastu.

***

Vot sellised lood.

Reisimuljed tahan ka kindlasti kirja panna, aga seda siis järgmine kord.

Hoidke tervist, need veidi soojad ilmad on väga salakavalad.

Laura

Mul veel mõningaid pildikesi jagada sellest esimesest ootuse-sessioonist. 🙂 Pildistas meie Kairit Pajusalu.