Mõtlesin, et võiks vahelduseks natuke niisama lobiseda. Mul on see nädal selline blogimistuhin peal ja seda tuleb ometi ära kasutada. 😀

Ärkasin täna kindla plaaniga, et lähen doonorina verd andma. Minu kindel teadmine oli, et doonoritelk on kodulinnas ka veel täna. Tuli aga välja, et eile õhtul pakkisid nad end kokku ja täna enam verd anda ei saa. Ma olen päris õnnetu, sest sain sõnumi, et minu verd on vaja ja kuna mul on nagunii väga pikk paus vahele jäänud, tahtsin ma väga oma panust andma minna. Ehk peaks sinna verekeskusesse minema?

Blogipostituste reklaamimise grupis on jälle teemaks anonüümsed ja kurjad kommentaarid. Mul on hirmus kahju, et mõned blogijad sellise jamaga igapäevaselt peavad kokku puutuma. Samas olen ma nii rõõmus, et mina sellest kuidagi pääsenud olen. Ma ei teagi, millest see oleneb ja miks osad saavad rahe kaela ja miks osad mitte? Eks ma ole selline “tasane” blogija ka. Ei võta ma mingitel päevakajalistel teemadel sõna ega midagi. Ajan rohkem oma asja ega lasku kuskile vaidlustesse.

Vahel ma mõtlen, et võiks ikka mõnest popimast teemast kinni võtta ja neist kirjutada. Näiteks oma arvamus mingitest blogijatest, keda ma jälgin või kirjutada ka asjadest, millest ma aru ei saa vm. Aga ma ei tea, kas see teid üldse huvitaks ja kas mul üldse midagi põnevat öelda oleks.

Suvi möödub aga kuidagi liiga kiiresti. Juba on juuli keskpaik ja ilusat suve Eestis polegi ma veel tunda saanud. See nädal oleme vähemalt õhtuti natuke miskit teinud, aga muidu oleme üsna kodused. H. käib tööl ja mina trennis. 😀

Teisipäeval käisime Kalju-laval Lenna kontserdil. Väga mõnus koht, ilus ümbrus ja tekkis selline mõnus intiimne kontserdi tunne. Eile käisime kinos üle saja aasta. Tegin isegi meigi ja puha, sest pole niisama väga välja saanud. Reedel on üks üritus õnneks plaanis ja siis saab ka end ehk natuke ilusamaks jälle teha.

Lauriita FB lehel saab kohe-kohe 700 sõpra täis ja ma olen selle üle nii rõõmus. Mõelda vaid, 700 inimest! See on ju nii palju. Nüüd ei paista isegi 1000 sõpra enam väga võimatu ja kauge missioon. 🙂

Aa, ühe Ameerika postituse alla küsis Kätlin, kas oma USA ostudest ka postituse teen. Kas teil on selle vastu huvi? Võin asjad üles pildistada küll ja postituse teha, kui see teile huvi pakub.

Issver, üks asi tuli meelde, mida ma vist polegi blogis veel välja hõisanud. Ma saan TÄDIKS! Te ei kujuta ette, kui elevil ma selle üle olen ja kui hea meel mul oma venna ja ta naise üle on. Ootame terve perega seda pisikest nii väga. Näen juba pidevalt unes, et ta on sündinud ja kuidas ma teda hoida saan ja.. Ühesõnaga, ma olen nii ärevil! Palju pole enam jäänud. 🙂

Nüüd vist aitab ka lobisemisest. Kell andis just märku, et “it’s time to move!”

Laura

Face of the day ja outfit of the day eilsest kino õhtust siia lõppu.