Merlin kirjutas täna vahva postituse jonnist ja sellest, kuidas tema jonni ei jäta ja oma teel ikka edasi liigub! Tubli tüdruk! 🙂

Igatahes pani see postitus mind mõtlema oma teekonnale. Ma pean muidugu kurbusega tõdema, et kogu see rada on veninud palju pikemaks. Küll olen ma omale igasuguseid lubadusi andnud ja eesmärke püstitanud, kuid ometi pole ma praegu seal, kuhu ma jõuda tahan.

Minu kaalulangetamine sai teadlikult alguse 2013. aasta kevadel. Enne seda langes kaal elulistel põhjustel, kuid tolle aasta kevadest hakkasin kaalu peale teadlikult mõtlema ja kõik hakkas kenasti sujuma. Kaal langes mõistlikes piirides iganädalaselt, toitusin mõistlikult, mul ei olnud hirmsaid isusid, ma ei piiranud end ja mu vaim oli korras.

Niimoodi iseenda tarkusega võtsingi ma põhilise osa üleliigsest kaalust alla. Ma ei obsessinud toidu üle, ma kuulasin keha, asendasin toiduaineid ja olin sealjuures täitsa rõõmus.

Allamäge hakkas asi minema siis, kui esimese toitumiskava ette võtsin. Siis käis peas mingi nõks ära ja hakkasin toidule liialt mõtlema. Iga suutäis tundus patt. Kas ma ikka võin seda süüa? Oo ei, seda banaani ma küll praegu süüa ei või. Appi!! Kõik mu mõtted keerlesid toidu ümber.

Enesekindluse probleemid tekkisid muidugi selle eelnevalt mainitud elulise põhjuse tagajärjel. Ma tundsin end nii sandisti, väärtusetu ja koledana.

Alguses hoidsid komplimendid, mis ma kaalu alandades sain, mu enesekindlust kuskilgi maal, aga üks hetk hakkasin endale ise vastu töötama ja mõtteid enda vastu keerama. Don’t ever do that! 

Ma tean, kui oluline on oma keha armastada, selleks, et see sinuga koostööd teeks ja selleks, et.. õnnelik olla. Ometi on mul seda nii raske saavutada. Ma olen alati peeglisse vaadates vigu näinud, ma pole kunagi keskendunud oma headele külgedele.

Ühes Facebooki grupis oli kunagi teema, kus tuli välja tuua oma parimad küljed, just füüsilised küljed. Ja ma ei osanud mitte midagi sinna kirjutada. Sel hetkel ei meeldinud mulle enda juures mitte midagi.

Aga täna ütlen ma, et mul on tegelikult ilus naeratus (mis siis, et nii palju vatti selle nimel saanud olen). Mul on ilusad pikad ja üsna terved juuksed. Mul on sale piht, isegi kui kõht veidi pehme on, on piht sellegi poolest selgesti näha. Ja teate! Mulle on mu tagumik meeldima hakanud! See võtab tasapisi (vääääga tasapisi) ümaramat kuju ja see meeldib mulle.

Magasin ennist lõunaund, pesu väel. Ärkasin, tõusin voodist püsti ja ma pidin üllatusest pikali kukkuma. Mu reied päriselt näevad paremad välja! Ma muidugi hirmuga mõtlen, et kui ma nüüd pildid teen, kas siis ka midagi välja paistab, aga minu enda arvates näevad ikka küll paremad välja. Läksin kohe peegli ette kekutama ja ma tundsin end üle miljoni aasta.. seksikana! Jah, mu üsna ebaproportsionaalne keha on ilus, omal viisil!

Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma seda siia kirjutan, aga paganama hea tunne on! Ma loodan, et see tunne nii pea üle ei lähe.

Love yourself! 
Pai!

Laura.